“HQ” nupp videoakna all mängib paremas heli- ja pildikvaliteedis.
Sildiarhiiv: floora ja fauna
Nael kummi!
Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla Costa Ricas rehvi sattunud nael, korrumpeerunud liikluspolitseinik, Ometepe saar Nicaraguas ja jõudmine Granadasse, järjekordsesse koloniaallinna.
Costa Rica ühest väiksemat sorti rannalinnast Jacóst minema sõitma hakates avastas Margus, et tagarehv on kummaliselt tühi.
Panamast kiiresti läbi
Panama on küllaltki väike, pindalaks vaid 78 000 ruutkilomeetrit. Seepärast me sinna pikemalt pidama ei jäänud, küll aga väisasime kohustuslikku turismimagnetit, Panama kanalit – midagi väga suurejoonelist seal polnud, aga seal käimist ei kahetse ka, sest on ju tegemist majanduslikult väga tähtsa objektiga.
Analoogpildid
Lisasime galeriisse portsu analoogkaameraga tehtud pilte.
Colombia
5. aprillil ületasime Colombia (Kolumbia) piiri. Kui päris aus olla, siis selle riigiga seoses oli igasugu hirme ja ärevust omajagu rohkem kui seoses ühegi teise Lõuna-Ameerika riigiga – käib siin ju omamoodi kodusõda, millest küll ainult mööda peateid liikudes arugi ei pidavat saama. Seoses lihavõttenädala lähenemisega oli peateid aga turvama pandud küllaltki palju politsenikke ja sõjaväelasi, kuna see on selline aeg, kus inimesed liiguvad riigis rohkem ringi. Ehkki suur reede on alles homme, pandi kõik ametiasutused juba tänasest kinni – siin sügavalt katoliiklikus riigis võetakse usupühasid ikka täie tõsidusega 😉
Veel üks koloniaalhõrgutis
Ecuadori keskosa mägikülamaastikest väsinuna maandusime ööl enne Quitosse jõudmist olude (st pimeduse) sunnil teeäärses motellis. Nagu näiteks Brasiiliaski, on Ecuadoris küllaga selliseid majutuskohti, mis rendivad tube välja ka mõne tunni kaupa. Kohe me aru ei saanud, et oleme taolisse kohta sattunud, sest tavaliselt on neil kõrge müür ümber (et keegi juhuslikult möödudes seal parkivat abikaasa numbrimärgiga autot ära ei tunneks), kuid sellel polnud. Kord sattusime Brasiilas, jällegi olude sunnil, ööbima “Motel Miami’sse” – seal oli ikka nagu kord ja kohus, peegel laes, telekast tuli ainult pornot ning sisse sai lülitada neoonvalgust (igal juhul oli seal ööbimine pisut veider elamus!). Siin aga oli tuba nagu tuba ikka, ainult et öökapil oli preservatiiv ja seinal nupp kirjaga “muusika”. Paraku ei tulnud sealt ei meeleolumuusikat, rumbat ega salsat. Aga õnneks oli ka piisavalt vaikne 😉
Pan-Ameerika ekspress
Viimased päevad on mööda Panamericana peateed Peruus olnud suht kõva “andmine”. Õnneks on enamasti tegu suht korraliku asfaldi ja sirge teega, mis on andnud võimaluse vahemaid kiiresti läbida – me pole just suured Peruu fännid.
Peruu videos
Panin kokku väikese videomaterjali Peruust:
“HQ” nupp videopleieri akna all mängib videot paremas kvaliteedis (kel parem internetiühendus).
Nazca joonised
Peruu tuntuima turismimagneti, Machu Picchu, jätsime pärast pikka kaalumist vahele. Mingit erilist tungi sinna minna polnud niikuinii, ning kui olime kuulnud, milliseid summasid tahab sinna ainsa firmana viiv Peru Rail rongipileti eest (odavaim üheotsapilet Cuscost 48 USD), ning millised turistihordid sealt eest leiab, ei olnud tahtmist enam pea-aegu üldse. Marguse visalt taanduv bronhiit ka veel lisaks – vihmaperioodil külmades kõrgustes higistada oleks vist liig.
Peruu
Olen lõpuks ka jalule ja ratta selga saanud ning sõitsime Cuzcost Nazca poole. Tee viib läbi võimsate Andide, mis sõidu väga huvitavaks teeb.