Aastavahetus on nüüd kenasti selja taga. 31. detsembri hommikul pakkisime kola kiirustades kokku, et lõunaks Uruguaisse ja õhtuks tagasi Buenos Airesesse jõuda – kilomeetreid pisut üle 300 ühes suunas. Nimelt otsustasime amordi äratoomise plaani veidi muuta, st minna praami asemel hoopis tsikliga. Pabistasime juba ette teel olevate politsei kontrollpunktide pärast – üsna eredalt on veel meeles see, kui meilt väidetava kiiruseületamise eest 300 USD sooviti saada. Ei tea, kas politseinike ridades valitses uusaastaootus või oli asi vihmale kiskuvas ilmas, igatahes ei peetud meid kordagi kinni. Piiriületus Colón-Paysandú oli lihtne – mootorratta ajutisse impordidokumenti kirjutati päritolumaaks rõõmsasti “Stonia” ning peagi veeresime juba Uruguai pinnal. Loe edasi Uuel aastal uue hooga
Sildiarhiiv: probleemid
Meil on plaan
… ja ehkki plaanidel on kombeks muutuda, siis me väga-väga loodame, et SEE plaan toimib. Nimelt on meie hea sõbra Oti vanemad aasta viimastel päevadel Tallinnast Montevideosse lendamas ja meil on uhiuus Öhlinsi amort Eestisse ära tellitud. See peaks enne nende äralendu kohal olema, nii et nad saavad selle kotti pista ja Uruguaisse toimetada, kuhu ma neile vastu lähen, et pärast amordiga Argentinasse naasta. Hea plaan, kas pole? Kuidagi palju lülisid ainult, nii et jääb loota, et ükski neist alt ei vea:
- kas amort jõuab õigeks ajaks Eestisse, st nagu lubatud, jõuluks
- kas amort kui kahtlase välimusega ese lubatakse lennukile (registreeritud pagasisse loomulikult)
- kas kott ei lähe kahe ümberistumise käigus kaduma
- kas Argentina ametnikel ei teki tahtmist minu pagasit kontrollida ja impordimaksu nõuda
Nokk kinni saba lahti
Alles see oli, kui hõiskasime, et amort on nüüd korras ja et võime lõpuks Buenos Airesest (vähemalt ajutiselt) minema sõita.
Oo, amort!
Elu nagu Ladina-Ameerika seriaalis
Margus avastab, et tema sylearvuti kuvar ei toota ning viib arvuti Apple-i edasimyyjale Buenos Aireses kontrollimiseks. Edasimyyja teatab, et viga on videokaardis ning et selle v2ljavahetamine l2heb maksma 1000 USD. Javier teatab Margusele kahetsusega, et keevitus, mis amordile tehti, hakkas surve all lekkima. Margus ja Kariina on kaotmas lootust j6uda Buenos Airesest tuhande kilomeetri kaugusel Viedmas toimuvale motomatkajate kokkutulekule, kui saabub teade juba pikemat aega jalaluumurru t6ttu Buenos Aireses peatuvalt ning karkudel liikuvalt sakslaselt, Danielilt. Kariina ja Margus s6idavad kokkutulekule koos Danieliga viimase Land Roveris. Teel Viedmasse l2bitakse mitmeid politsei- ja sanitaarkontrollpunkte. J2rgnevate p2evade tipphetkedeks on meril6vikoloonia kylastus ning s6itmine liivaluidetel, ning loomulikult iga6htune grillimine. Kariina avastab, et Argentinas viibimine on p6hjustanud mao v2ljavenimise, mist6ttu ka p2rast ohjeldamatut lihasoomist ei saa k6ht enam ylem22ra t2is. Teisip2eval alustatakse tagasis6itu Buenos Airesesse, kuhu j6utakse kolmap2eval.
J2rgmises osas:
Kas amort saab l6puks parandatud?
Mida otsustab Margus teha sylearvutiga?
Kas Kariina ja Margus saavad Buenos Airesest minema?
Amort on surnud – vol.2
No nii… mõte lasta amort uuesti Buenos Aireses hooldada lõppes sellega, et algselt pidanuks amort hooldatud saama läinud reedel, siis lükkus see edasi esmaspäevale, siis teisipäevale ehk tänasesse… Täna tõi Xavier amordi ülemise osa meile kurva näoga tagasi ja ütles, et asjad on kehvasti.
Kindlasti ei ole igav
Buenos Aires näib olevat selline koht, kust kuidagi minema ei saa. Nii ei ole see mitte ainult meil – siin, Dakar Motos’is on juba mõnda aega “kinni” ühed Walesi matkasellid, kellest üks ootab kiigelaagreid, siis juba meie vana tuttav itaallanna, Miriam, kes on hädas radiaatoriga ning kelle fotokaamera on tähtajatult paranduses. Lisaks on siit lähipäevadel läbi käinud üks USA kodanik, üks paar Saksamaalt, üks paar Šveitsist ning eilsest on siin külas juba aastaid ringi rändavad austraallased (nende BMW tsikkel on sõitnud üle 650 000 km!). Rahvusvaheline seltskond infot vahetamas:
Tagasi baaslaagris
Üleeile võis meid näha naasmas Buenos Airesesse, Dakar Motos’i töökotta, kus veedame taas mõned päevad, et enne külma lõuna poole suundumist veel kord natuke oma konte soojendada (peame siiski ettevaatlikud olema, sest siin hakkab vist vaikselt suvi kätte jõudma, ning tänaseks lubatakse 35 soojakraadi), ning mis veel tähtsam – mõnede oluliste küsimustega tegeleda, näiteks:
- lasta kannatada saanud tagaamordile igaks juhuks hooldus teha (tegemisel – saame homme kätte)
- vahetada esipiduriklotsid (tuleb veel kusagilt sebida, näib defitsiitne kaup olevat)
- vahetada õlid (tehtud)
- lasta videokaamera ära parandada (tegemisel – homme saame vastuse, kas viga on kohapeal parandatav – kui ei, siis oleme püsti hädas; ametlikult ei impordita Argentinasse Canoni HD-kaameraid, nii et kui on tõsisem viga, siis ei osata seda kohapeal ka parandada)
- osta uus digifotokas (suhtlesime Canoni Argentina esindusega, kust saime teada, et meie rändama läinud fotoka mudelit ei olegi Argentinas saada, sest see on vana mudel, kuid eile käisime linna peal ja avastasime ühe kvartali jagu kasutatud tehnika poode, kus meie soovitavat Canon A720-t ei ole, küll aga on veidi vanemat A710-t, nii et homme lähme teeme ilmselt ostu ära)
- pesta hunnik pesu (tehtud – lasime ühe alumiiniumkohvritest vett täis, panime pesupulbrit ka, ning nüüd kuivab väljas pikk nööritäis puhast pesu – mmm… siiani pesime ju kõik asjad hotellide kraanikausis ning hotelliseebiga)
- kirjutada reisikirja (ma ei mäletagi enam, millal me oma eraotstarbelist reisikirja täiendasime, kuid ometi on ju oluline seda teha, sest kes see paari aasta pärast enam muidu mäletab, kes, mis, kus ja mida tegi – varsti võtan ette)
- pidada edasise teekonna osas plaani (ise asi, kui mõttekas see on, sest plaanid ju muutuvad niikuinii – tegeleme jooksvalt).
Teekond keelatud linna
Üleeile hommikul startisime Vitoria da Conquistast edasi põhja suunas, et ära näha Chapada Diamantina rahvuspark – olime ometi nii kaugele tulnud, et lihtsalt tagasi pöörata tundus veider, mis sest, et veel ei olnud selge, mis seisus amort pärast teistkordset parandamist täpselt on. Umbes saja kilomeetri pärast peatusime hetkeks, et seda kontrollida. Ikka pisut õline! Otsustasime siiski riskida ja edasi sõita, ning pärast lummavate vaadetega mägiteid ja uniseid mägikülasid olime rahvuspargis kohal. Loe edasi Teekond keelatud linna
Ebaõnnega koos?
Võib vist nii öelda küll…
Pärast seda, kui olime veetnud pool päeva mototöökojas, kus amort justkui korda sai, otsis Margus välja videokaamera, et saaksin temast ja mehhaanikust ühe lustaka klõpsu teha. Et kõik näeksid, milline see tubli mees välja näeb. Klõpsu aga ei tule ega tule, kaamera teeb ainult urisevat häält ja ei võta pilti ette. No tore küll! Nüüd oleme ka videokaamerata. Aga mis seal siis ikka, otsustame edasi, Salvadori suunas sõita, sest katkine kaamera ju sõitmist ei takista. Loe edasi Ebaõnnega koos?