Alles see oli, kui hõiskasime, et amort on nüüd korras ja et võime lõpuks Buenos Airesest (vähemalt ajutiselt) minema sõita.

Esmaspäeva hommikul helistasime enne lahkumist veel kaameraparandusse, kust teatati, et neil pole õrna aimugi, millal meie videokaamera võiks valmis saada, ning samuti Apple’i edasimüüjale Buenos Aireses, kelle käes oli meie MacBook Pro. Pärast seda, kui olime ülemöödunud nädalal kuulnud, millist ahastamapanevat summat (1000 USD) arvuti parandamise eest küsitakse, võtsime ühendust IM Arvutitega, Apple’i edasimüüjaga Eestis. Neilt saime vihje, et tegemist võib olla graafikakaardi küllaltki levinud veaga, millele kehtib pikendatud ehk kaheaastane garantii. Edastasime selle info arvutikauplusele ning jäime lootma, et ülemaailmne garantii kehtib ka Argentinas ning et ehk saame probleemi kuidagi mõistlikumalt lahendatud. Loomulikult võtab igasugu probleemide lahendamine siin ebaharilikult palju aega, nii et sõitsime minema teadmisega, et Apple’i peakontor pole veel emaplaadi väljavahetamist garantiikorras heaks kiitnud ning et helistagu me aga homme.

Tundus, et enam ei ole mõtet tehnika taga oodata, nii et võtsime suuna läände ning pärast päris mitutsadat kilomeetrit hirmigavat pampat jõudsime õhtu hakul Cordoba kõrgustikule (kohalikus keeles Sierras de Cordoba). Kuigi kõrgused ei ole seal suured, oli vaatepilt siiski lummav – juba ammu ei olnud me mägesid näinud. Ja no pärast pampat veel enam… Seadsime end sisse mäeaheliku nõlval olevas kämpingus ning uinusime kindlas teadmises, et siit edasi läheb veel lahedamaks.

Üsna varsti pärast sõidupäeva alustamist pöörasime kohalike poolt soovitatud kruusateele, mis kulges mõnusalt mäeküngaste vahel. Enne veel küllaltki sujuvalt külili käia ning silindrikaitse ära lõhkuda. Nimelt voolas ühes kohas risti üle asfalttee väike oja – nii kahe meetri laiune, vee sügavuseks maksimaalselt kümme sentimeetrit – mis siis viga sellest läbi sõita. Aga võta näpust – ilmselt oli see vesi seal juba mõnda aega voolanud, nii et asfaldi pinnale oli tekkinud libe kiht, ning nii me täiesti pahaaimamatult külje maha panimegi. Ratta püstisaamisegagi oli raskusi – meie muudkui tõukasime, endal jalad alt ära sõitmas, ning ratas libises muudkui edasi. Lõpuks saime ratta ikkagi püsti, jälle kogemuse võrra targemad.

See, mis tuli edasi, oli puhas rõõm (kui silindrikaitse lõhkumisest tekkinud kurvastust mitte arvestada) – sinka-vonka kruusatee keset metsikut loodust:

Kui teelõik sai läbitud, otsustasime teha vahepeatuse ning nii “pulli pärast” vaadata, mis see amort ka teeb. Ei ole võimalik! Lekib!! Jälle!!! 1000 kilomeetrit Buenos Airesest (ja umbes samapalju Santiagost, kus asub Wilbersi edasimüüja) eemal on see küll hea tõdemus. Mis siis edasi? Pidasime tunnikese puude vilus pausi, kirusime taaskord meid jätkuvalt saatvat ebaõnne, kruvisime amordi alt ära (et avastada, et keevitus on kuiv, kuid et lekib tihendi ja keerme kohast), kaalusime erinevaid võimalusi (st peaasjalikult kaks võimalust ainult oligi – kas üritada jõuda Santiagosse või Buenos Airesesse, sest lekkiva amordiga kusagile mägiteele hullama ei oleks julgenud minna) ning langetasime otsuse põrutada tagasi Buenos Airesesse.

Lõbu oli alles alanud, kuid midagi polnud teha – lasime GPS-il endale joonistada tee Argentina pealinna, ning asusime teele. Ausõna, mul oli pisar silmas, kui mäed jälle seljataha jäid ja igav tühjus ees laiutas – kus on õiglus?! Vaevalt jõuab miski hästi minema hakata, kui jälle asjad allamäge lähevad.

Igatahes jõudsime eile hilisõhtul meile juba kole armsaks saanud Dakar Motosisse.

Täna, pärast seda kui olime amordi taas Javieri hoole alla andnud, otsustasime taas “linnas” ära käia, et kaamera ja arvuti seisu kohta pärida. Kaameraparanduses ei osatud ka täna midagi tarka öelda. Kui vihjasin sellele, et nende poolt lubatud “maksimaalselt 20 päeva” hakkab kohe-kohe läbi saama, öeldi vastuseks, et see ei ole mitte “maksimaalselt” vaid “hinnanguliselt”. No tere tali! Parajalt ärritunult seadsime sammud arvutikauplusse. Suurt midagi ei lootnud – pigem valmistusime halvimaks (et öeldakse, et miskipärast Argentinas garantii ei kehti või et helistaksime homme või ülehomme või et parem oleks kui me üldse enam ei helistaks). Siis öeldi meile, et arvuti on kolme tunni pärast valmis. Oot-oot, nüüd ma küll kuulsin valesti – mis mõttes “valmis”? Mis mõttes “tasuta”?

Igal juhul saime täna oma sülearvuti tagasi, töötab nagu poleks midagi juhtunud – ja seejuures täiesti tasuta. Isegi diagnostika eest ei võetud raha. Müstika! Ometi läheb miski siin hästi 🙂