Oleme Dilisse jäänud liiga kauaks. Lonely Planetil on õigus, tegemist ei ole ühega Aasia suurepärastest pealinnadest – kuidagi väga kiiresti ammendas ta end meie jaoks ära. Pole ka ime, sest tegemist on ikkagi küllaltki väikese pealinnaga – elab siin ju umbes 150 000 inimest – ning kui pole just soovi ÜRO-tegelastega mõnes väljamaalastele suunatud baaris aega surnuks lüüa, siis jääb peagi enesele iga päev uue meelelahutuse väljamõtlemisega jänni.
Reede varahommikul, veel enne päikesetõusu, olime juba lennukil. Käes oli meie jaoks viimane hetk Austraalias. Kui lennuk unisel lennuväljal õhkutõusuks kiirendama hakkas, vilksatasid mu silme eest läbi viimased poolteist kuud – punastes toonides kõrbestunud maastik, üksildased mandrit läbivad teed, põrgukuumus, aborigeenid, ja inimesed, keda me ei tundnud, kuid kellest olid saanud meie sõbrad. Pikemateks mõtisklusteks ei olnud aga aega, sest peagi rebis lennuk end juba maast lahti, ning mõne minuti pärast olime juba Timori mere kohal.
Olles jõudnud Darwinisse, Põhjaterritooriumi pealinna, ei olnud enam mingit lõõgastumist, vaid asusime koheselt organiseerima tsikli transporti Ida-Timorisse (paljud ilmselt küsivad, et mis asi see veel on, kuid loodetavasti oskame sellele küsimusele varsti ka vastata – ega me isegi ei tea sellest praeguseks suurt palju rohkem kui seda, et tegemist on üsna värskelt iseseisvuse saavutanud riigiga, mis veel üsna hiljuti oli sõjas Indoneesiaga ning jagab nüüd viimasega Timori saart, olles ise pool sellest).
Alice Springs on kuulus eelkõige oma asukoha poolest – Austraalia südames, kaugel suurematest asustatud punktidest (ega ta ise oma 30 000 elanikuga ka teab mis metropol pole), kuid lähedal siinsele suurimale vaatamisväärsusele – suurele liivakivimürakale, mida põlisrahvad kutsuvad Uluru’ks. Selle ümber on sadade tuhandete ruutkilomeetrite viisi kõrbemaastikke, kus elutingimused on nii rasked, et isegi linnud ei laula. Ühesõnaga – Alice Springs asub pärapõrgus.
Teisipäeval saabusime Sydney’sse, ning sellega võib loodetavasti alanuks lugeda uue etapi meie avastusretkel. Kasutan sõna “loodetavasti” seepärast, et tsikkel seisab veel laos ning täna on meil ees närvesöövad tunnid tolli- ja karantiiniametnikega. Tolli niiväga ei pelgagi, sest midagi keelatut me enda teada ei impordi. Küll aga põhjustab parajat ärevust (loe: sundmõtteid ja magamata öid) ees ootav karantiinikontroll. Austraalia on karantiiniseaduste mõistes väga range riik, ning kuuldavasti pidi karantiiniametnikke ärritama iga kivike ja iga surnud kärbes radiaatoris. Ja noh, kui ametnik ei ole rahul, siis on ikka pahasti. Pesime tsiklit korralikult (ja ütleks, et ta on puhas, ehkki tegemist on vana rattaga, mis lihtsalt näeb kole välja), aga ega see teadmine väga ei rahusta, sest enne meid on nii mõnigi reisisell pidanud karantiinitegelaste poolt välja kirjutatud puhastustööde eest välja käima sadu ja sadu dollareid.
Eks näis, mis tänane päev toob. Kui karantiiniametnikele miski ikka väga ei meeldi, võivad nad keelata tsikli importimise Austraaliasse. Loodame siiski, et seda ei juhtu.
Mida lähemale meie ekspeditsiooni uue etapi, st idapoolkera algus nihkub, seda harvemini põikavad mõtted tagasi, sellele mis on olnud, ning seda tihedamini leiame end mängimas mõtetega sellest, mis meid ees ootab. Enne, kui ees ootavate riikidega seotud ootused ja muremõtted meid täiesti endasse haaravad, on praegu, nädal enne seikluse jätku, vast hea aeg möödunule heita veel üks pilk. Selline kokkuvõtlik – mitte liialt pikk ega põhjalikult analüüsiv – asjadele, mis on köitnud, ning mõtetele, mis on tekkinud.
Valminud on ka Põhja-Ameerika piltide galerii, millega saab tutvuda siin.
Aega võttis, aga asja sai! Kesk-Ameerikas viibisime maikuus, ja nüüd on asjalood lõpuks niikaugel, et oleme üles saanud Kesk-Ameerika (sh Mehhiko) analoogpiltide galerii, mis asub siin.
Kurvastusega peame nentima, et filmirullide saatmisega USA-st on hävinenud kahe ja poole filmirulli jagu magusat kraami California poolsaarest – ilmutusse viies selgus, et kellegi ilmatuma rumal/lohakas/kuri käsi on need rullid valguse käes lihtsalt lahti rullinud ning minu mitme päeva tööst on alles jäänud vaid valged kaadrid. Oli see posti- või tollitöötaja, kes seda enam teab, kuid kripeldama jääb see vist küll igavesti.
Lähitulevikus saavad üles ka Põhja-Ameerika pildid.
Meie esimeseks peatuseks Kanadas sai Montréal, Kanada üks suurimaid linnasid. Plaani (niipalju kui me üldse mingeid konkreetseid plaane teeme) sai see võetud veel siis, kui asusime veel Milwaukee lähistel, kuhu oli postiga saabunud meie tellitud Lonely Planet Canada. Varsti, kui olime jõudnud oma uue reisijuhiga esmakordselt tutvuda, saime teada, et Montréalis toimub igal aastal juuli alguses rahvusvaheline džässifestival, kuhu kohe tekkis isu ka minna, sest elavast muusikast olime jõudnud juba mõnda aega tagasi puudust tundma hakata.
Kombineerisin Davidi (meie võõrustaja Manhattanil) kiivrikaamera ja meie enda videokaameraga tehtud lõike, et anda väike ettekujutus meie endi ja muu elu liikumisest Manhattanil:
