Nii väga kui ka ei tahaks teha reportaaži kriisikoldest, ehk mägesid rammivatest lennukitest ning sadu inimelusid nõudvatest üleujutustest, oleme me sellest kõigest isoleeritud. Varsti pärast seda, kui sündmused ka rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu köitsid, kadus Gilgitist elekter, kuna maalihe olla elektripostid minema viinud. Aga ei märganud küll, et kohalike seas “seal Pakistanis” toimuv mingeid kihinaid oleks tekitanud. Jah, Pakistan on siin, mägises põhjaosas, midagi kauget ja võõrast, millega end ei seostata.
Kulus kolm päeva, enne kui elekter suudeti selles 30 000 elanikuga linnas tunniks ajaks taastada, muidu käis elu generaatorite põrina rütmis. Et olemine liiga üksluiseks ei muutuks, võtsime ette käigu turule, sest kus siis veel kohalikku elu-olu kõige iseloomulikumas ja ehedamas võtmes kaeda, kui mitte seal.
