Lõpuks tehti tee lahti ning me põrutasime kogu tüdinud kolonni ees minema. Ees oli 3529 meetri kõrgune mäekuru, Zoji La. Kuna pilt ütleb teatavasti rohkem kui tuhat sõna, olgu siinkohal toodud kiivrikaamera nägemus sõidust ja teeoludest. Lühidalt öeldes – palju kive, pori, lund ning lumesulamisvett. Päeva lõpuks olid kõik lihased valusad, ehk tehnilises plaanis oli asi meeldivast “jalutuskäigust” kaugel.
Ühenduse olematu kiirus ja pidev katkemine parema kvaliteediga videot üles laadida ei lubanud – sisuliselt 3 päeva järjest katsetasime, kuid tulutult. Leh’i internet on legendaarne.
Kambodža-Laose piiriületus toimus ilma suuremate vahejuhtumiteta. Olime juba ette teadlikud sellest, et piiriametnikud selles konkreetses piiripunktis on rahamaiad, nii et kui Kambodža migratsiooniametnik meilt templi löömise eest passi teeseldud ükskõiksusega 1 USD küsis, ei hakanud me üllatust teesklema. Küsisime hoopis, kas vastutasuks kviitungit ka saab. Ametnikud vahetasid omavahel pilke, ning templid said passi löödud ilma raha välgutamata.
Seekordne video pisut parema lahutusvõimega, nii et kellel netiühendus kannatab, see klikaku videoakna all olevat nupukest, mis ta “480p” peale lülitab ja siis korra klõpsaku seda kõrval olevat laiali näitavate noolekeste nuppu, et üle ekraani suuremat videot vaadata.
Oleme eri põhjustel Penangi nüüd mõneks ajaks pidama jäänud ning püüdnud end kohaliku eluga natuke kurssi viia – käinud ringi, jälginud kohalike tegemisi, maitsnud vähem ja rohkem kummalisi toite. Ühel päeval võtsime ette ka sõidu linnast välja, et tunda, mis õhku ka koloniaalkeskkonnast väljaspool hingatakse. Ühesõnaga, on kogunenud ports pilte.
Bukittinggis olles sattusime hommikusööki otsides poolkogemata ühte kohalikku katusealusesse (muud nimetust ei oskaks sellele söögikohale anda, sest peale katuse ning laudade-pinkide seal suurt midagi polnud, isegi seinu mitte). Kuna selle ees olev plakat lubas teh telur‘ i ja kopi telur‘ i, ehk siis vastavalt munateed ja -kohvi, mis pidavat olema kohalik spetsialiteet, siis võtsime südame rindu ning tellisimegi. Eks natuke kõhklesime ka. Veel rohkem tekitas kõhklusi see, kui kokk meie tellimuse peale suured silmad tegi ning küsis: “Olete ikka kindlad? Teate te üldse, mis see on?”. Jäi mulje, nagu tegemist oleks millegi õudustäratavaga, kuid taganemisteed polnud, sest niikuinii jälgis meid juba mitu uudishimulikku silmapaari. Ja kohalikku kraami tuleb ikka proovida, kui see just väga ekstreemne pole.
Eelmises postituses oli hinduistlikest matustest juba paari sõnaga juttu, kuid täna puutusime selle nähtusega juba lähemalt kokku, mis motiveeris meid sel teemal veidi lähemalt peatuma. Kuna meie teadmised hinduismist on kahetsusväärselt kesised, siis ei pretendeeri käesolevas postituses olev info täielikkusele, vaid tegemist on meie tõlgendusega nähtust ja meie käsutuses olevast infost.
