Kuna me kogu aeg ei viitsi kirjutada, siis üks väike videoreportaaž.
Sildiarhiiv: teeolud
Tornide keskel
Gruusiasse saabumine oli muinasjutuliselt ilus – päike oli Musta mere kohal just loojumas, kui praam Batumi sadamasse jõudis. Linna merepoolseks fassaadiks olevad ultramodernsed hooned peegeldasid päikese leegitsevat kuma ning taustal hõljusid mägede kohal sinakad pilved. Enam kaunimat sissejuhatust ei oleks osanud oodata.
Üks Aafrika taskuhääling
Algidee oli teha kahes keeles versioonid, aga osutus nii piisavalt ajamahukaks, et seekord jäi siiski vaid inglisekeelne – ehk siis lihtsalt vaadake pilti ja kuulake muusikat. 🙂 (tegelikult ma usun, et enamus siin lehel käijatest valdab inglise keelt)
Kodutee (II osa)
Pool Euroopast oli veel sõita, kuid november ei olnud enam mägede taga. Või siiski… Pikalt ja laialt kaaludes olime otsustanud sõita läbi Šveitsi, ja kus siis mujal kui mitte Šveitsis on mäed.
Liivakastimängud
Kui juba Sahara kandis olime, käisime ära Erg Chebbis, mis on tuntud kõrgete liivaluidete poolest. Liivakõrb on ikka midagi erilist, ning kõrged liivaluited muudavad selle veel erilisemaks – kuidas loojuv ja tõusev päike joonistab välja nende kurvilised jooned ning tekstuuri, kuidas valguse muutudes muutub ka nende värvitoon, külmast hallikasvalgest soojaks kollaseks ning seejärel hõõguvaks roosaks…
Kahe vahel, muinasjutus
Pärast aeganõudvat piiriületust Mauritaaniast Marokosse jõuame Lääne-Saharasse – maale, mis on surutud Atlandi ookeani ning Sahara, maailma suurima kõrbe vahele. Ometi on need kaks niivõrd võimukad, et puudub igasugune kompromiss – üks lõpeb, teine algab. Seisad üks jalg kõrbes, teine merelainetes…
Djennét liikuvas pildis
Aafrika sõiduvideote seeria jätkuks siin üks videolõik sõidust Djennést välja, mis heidab põgusa pilgu kohalikule turupäevale.
Unistus Timbuktust
Oli 14. sajand, kui esimesed araablastest maadeavastajad siia jõudsid, ning leides eest ida suunas voolava jõe, jõudsid varmalt järeldusele, et küllap on tegemist Niilusega. Tegelikult oli see hoopis Niger – niivõrd kesised olid tollal veel inimeste teadmised geograafiast. Kui eurooplaste, kes polnud selleks ajaks veel Aafrikat vallutama asunud, kõrvu levis kuuldus, et Nigeri kallastel, Sahara lõunaveerel asub Timbuktu, “linn, kus tänavad on kullast”, muutus selle asukoha kindlakstegemine järsku ülioluliseks. Suurem osa avantüristidest, kes tegid katset Timbuktusse jõuda, leidis lõpu malaaria, düsenteeria või vaenulike kohalike toimel, kuid ometi oli tung suur. Prantsuse Geograafiaühing pani esimesele mittemoslemile, kes Timbuktus ära käib ning sealt elusalt tagasi tuleb, välja lausa rahalise preemia.
Aafrika looduses ja liikluses
Kongo-Gaboni liivatee video jätkuks paneme üles veel mõned videolõigud tüüpilisest liiklemisest Saharast lõunasse jäävas Aafrikas, mis meie arvates väga hästi iseloomustavad siinseid olusid – üks video Kameruni dzhunglirajalt, üks liiklemisest Benin Citys, Nigeerias (kodus mitte järgi teha!), ning üks linnapiltidest Lomés, Togo pealinnas. Vast annavad aimu, kuidas tunne kahel rattal on – lisage veel niiske troopiline kuumus, milles kogu paks tsiklivarustus läbi higistatud, nina ning kurku kriipivad liiklusummiku heitgaasid, silmi sügelema ajav räpaste tänavate tolm ja veoautode diislitahm, pluss kõik need kolmanda maailma võimendatud aroomid, kus solgitorud otse tänavakraavi jooksevad, siis ehk saate tunde kätte ja võib-olla mõistate, miks ka meie liikleme samas stiilis nagu kohalikud, ehk nagu oleks peast soojad.
NB! Kindlasti ei kõlba kasutamiseks mootorrattasõidu õppevideotena tsiviliseeritud Euroopa tingimustes! 😛
Jumala abiga
Pärast Kribi põrutasime otse Limbesse, mis asub samuti mere ääres, kuid kus rannad ei olnud enam kaugeltki mitte nii idüllilised ning kus aina lahistas vihma sadada, päevast päeva. Pidavat olema üks vihmasemaid kante maailmas, kuid isegi kui see nii ei ole, peab ta kindlasti olema üks vihmasemaid kante Saharast lõuna poole jäävas Aafrikas – praegusel vihmaperioodil muidugi eriti. Meie Kesk- ja Lõuna-Aafrika kaardil on üks nurk pühendatud eri linnade kliimaskeemidele, ning Limbest kiviviske kaugusel asuv Douala on ilmselgelt vetejumala pärusmaa, sest juunist septembrini sajab seal igakuiselt maha üle 400 mm vihma.