“HQ” nupp videoakna all mängib paremas heli- ja pildikvaliteedis.
Sildiarhiiv: inimesed
Nael kummi!
Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla Costa Ricas rehvi sattunud nael, korrumpeerunud liikluspolitseinik, Ometepe saar Nicaraguas ja jõudmine Granadasse, järjekordsesse koloniaallinna.
Costa Rica ühest väiksemat sorti rannalinnast Jacóst minema sõitma hakates avastas Margus, et tagarehv on kummaliselt tühi.
“Hüvasti, Lõuna-Ameerika!” ehk jõudmine Panamasse
Eile oli see päev, kui panime oma Gessu lennuki peale. Pärast kella neljast äratust jätsime täna varahommikul pererahvaga hüvasti ja astusime ise teise lennuki peale, et talle Panamasse järgi lennata.
Tsikli transpordi korraldamine kulges viperusteta, ent siiski kulus palju aega. Peamiselt ootamisele, kuni keegi koopiaid teeb või paberitelt andmeid käsitsi ümber kirjutab. Samuti paberite viimisele kaubaterminalist tolli ja tagasi. Kindlasti üle poole tunni kulus standardmenetlusse kuuluvale tsikli läbiotsimisele narkopolitsei poolt. Selleks pidime kõik asjad kohvritest-kottidest välja võtma, et neid oleks aga mugav katsuda ja nuusutada. Lisaks meie Therm-a-Rest magamisalustele nuusutati läbi ka meie sõidusaapad – no hea seegi, et neil oli Bogotás olles võimalus pikalt “tuulduda” 😉
Asjatu lahkumisvalu
Pärast kaht siinveedetud nädalat jõudis eile kätte aeg oma kompsud kokku pakkida ning end jälle teele asutada. Kui mõned erandjuhud välja arvata, on lahkumine alati raske. Sest eneselegi märkamatult hakkad juuri ajama, sätid asjad oma käe järgi. Ja mugavused! Inimene harjub mugavustega nii kergesti!
Kuid seekord tähendas see lisaks lahkuminekut sõpradest, keda me varem ei tundnudki, kuid kellega koos veedetud aeg oli üdini positiivne. Jah, minna oli raske, kuid minema pidi, sest… nii labane kui see ka ei tundu, on meil ju plaan ja eesmärk teha maakerale 1000 päevaga ring peale. Unistus, mille nimel sai mitu aastat tööd tehtud. Nüüd on see unistus elus.
Bogotá agulist
Eile tekkis mul tänu Eestist siia tulnud vabatahtlikule, Eva-Liisale, võimalus turvaliselt külastada Bogotá vaesemat linnaosa, Ciudad Bolívari. “Turvaliselt” tähendab siinkohal siis seda, et minek toimus koos kohaliku sotsiaaltöötajaga, kes kanti hästi tunneb ja kes on ka kohalike jaoks “oma jope”. Tavaliselt hoiatatakse turiste vaeste linnaosadesse sattumise eest, sest seal lokkab kuritegevus. Seepärast võiks arvata, et tegemist oli pisut ekstreemihõngulise ettevõtmisega, kuid kui väga aus olla, et igasugune ärevus sihtkoha suhtes haihtus kui tina tuhka niipea kui sealsamas bussi pealt maha astusime.
Loe edasi Bogotá agulist
Värvisime kookoseid – eestlastega!
Bogotá lähistel saime üle pika aja taas kokku eestlastega, seekord küll täiesti planeeritult – varasemast olid meil olemas ühe Eesti-Colombia segapere kontaktid, kelle juures siis juba hea mitu päeva tagasi maandusime. Eve ja Ernesto koos toredate laste Lena ja Rafaeliga võtsid meid kirjeldamatult hästi vastu, ehkki meie varasem kokkupuude nendega piirdus vaid lühida meilivahetusega. On ju üks asi puhaste linadega voodi ja soe dušš, hoopis teine aga see, kuidas sul tekib tunne, justkui oleksid tõesti oodatud – ja siin on tõesti tunne, nagu oleksime kodus.
Konkreetsemat plaani selles osas, kui pikaks ajaks me siia jääme, meil tollal polnud, sest eelkõige pidi see sõltuma sellest, millal kõik tegemist vajavad asjad tehtud saavad. Olulisemateks siis näiteks uue Brasiilia viisa taotlemine, marutaudi kordussüstide saamine ning uute rehvide ostmine. Kuna meie saabumise ajal oli aga juba käimas lihavõttenädal, tähendas see igasugu asjade edasilükkumist, ja nii peaks me passid viisadega kätte saama algava nädala neljapäeval. Niisiis ka vaktsineerida kavatseme end tuleval nädalal. Rehvidega on lugu aga keerulisem – kuna me aeg-ajalt ka offroadi harrastame, vajame ka vastavaid rehve, kuid siin on nende leidmisega raskusi – meie ratta mõõdule on saada peaasjalikult asfaldile mõeldud “kummi”. Öeldakse aga ju, et kes otsib, see leiab, nii et me ei ole veel lootust kaotanud.
Quilotoa ring
Riobambast, täiesti tipp-topp korras, ent pisut igavast linnast, otsustasime vaatama sõita Ecuadori väidetavalt ühte kaunimaid paiku, ehk Quilotoa laguuni. Ehkki sõit sinna toimus mööda küllaltki väikest teed ning läbi mägisema piirkonna, oli just seal selgelt näha, kuidas Ecuador on Lõuna-Ameerika kõige tihedamalt asustatud riik (väidetavalt 45 inimest ruutkilomeetri kohta) – asustus oli igal pool, majad mäenõlvadele laiali puistatud.
Pan-Ameerika ekspress
Viimased päevad on mööda Panamericana peateed Peruus olnud suht kõva “andmine”. Õnneks on enamasti tegu suht korraliku asfaldi ja sirge teega, mis on andnud võimaluse vahemaid kiiresti läbida – me pole just suured Peruu fännid.
Pildikesi Cuscost
Kui pea nädal aega tagasi Cuscosse saabusime, oli juba pime, kuid juba siis oli selge, et tegemist on võluva linnaga. Kui seda peaks kuidagi iseloomustama, siis esimese asjana kerkivad silme ette valgeksvõõbatud majad ning mäkke ronivad munakivitänavad. Ja väjapeetus, läbimõeldus – pärast La Pazi kaost on siin kõik jooned justkui joonlauaga tõmmatud, vähemalt jääb selline mulje.
Boliivia inimestest
Siin voodis ennast ravides panin kokku väikese videomaterjali Boliivia inimestest, elust-olust. Taustaks olev lugu on hetkel seal kõva hitt, vähemasti meie kuulsime seda kõikjal – mööduvatest autodest, söögikohtades, isegi tänaval kõndivate inimeste käes olevatest raadiotest:
“HQ” nupp akna all mängib videot paremas kvaliteedis.