Jõudsimegi oma kauaoodatud Alaskani, pärast pea kolmenädalast kõva uhamist alates New York Cityst. Piiriületusejärgne maastik ei reetnud kuidagi seda, mis meid ees ootas, kuid pärast mõndasadat kilomeetrit jõudsime mootorratturite seas legendaarsele Daltoni, arktika inseneri järgi nimetatud maanteele (Dalton Highway). Maanteeks võib seda 666-kilomeetrist teed muidugi nimetada vaid ülimalt hea kujutlusvõime korral, sest valdav osa sellest on kruusa- ja pinnasetee, ning need vähesedki asfaldi lõigud meenutavad oma lainelise kujuga Läänemerd.
Alaska Highway‘ks ehk Alaska maanteeks nimetatakse 2237 kilomeetri pikkust teelõiku Dawson Creek’ist Kanadas Delta Junctioni Alaskal, USA-s. Teele jäävas Watson Lake nimelise asula ääremail asub kummaline nähtus – siltide mets. Esimene silt paigaldati 1942. aastal, 1990. aastal ületas siltide arv aga juba 10 000 piiri. Silte on igasuguseid – alustades numbrimärkidest, lõpetades muidu kummaliste siltidega, ja neid on maailma igast otsast.
Pärast Montréalist lahkumist oleme muudkui uhanud Alaska suunas, idast tagasi lääne poole, stabiilselt umbes 500 kilomeetrit päevas. Võiks küsida, et millest selline kiirustamine ning kas vahepeal midagi põnevat näha polegi?
Meie esimeseks peatuseks Kanadas sai Montréal, Kanada üks suurimaid linnasid. Plaani (niipalju kui me üldse mingeid konkreetseid plaane teeme) sai see võetud veel siis, kui asusime veel Milwaukee lähistel, kuhu oli postiga saabunud meie tellitud Lonely Planet Canada. Varsti, kui olime jõudnud oma uue reisijuhiga esmakordselt tutvuda, saime teada, et Montréalis toimub igal aastal juuli alguses rahvusvaheline džässifestival, kuhu kohe tekkis isu ka minna, sest elavast muusikast olime jõudnud juba mõnda aega tagasi puudust tundma hakata.
Kombineerisin Davidi (meie võõrustaja Manhattanil) kiivrikaamera ja meie enda videokaameraga tehtud lõike, et anda väike ettekujutus meie endi ja muu elu liikumisest Manhattanil:
Üheks põhjuseks, miks nii kauaks New Yorki pidama jäime, olid sealsed inimesed. Nagu paljud ülalolevast pildist aru saavad, käib tsikliteema juurde kohustuslikus korras õlu, aga mitte sellepärast ei pannud ma seda pilti esimeseks. Tähelepanelikumad panevad ilmselt tähele, et pildil on õllepudelid-purgid koos jääga pistetud tsikli alumiiniumkohvrisse. Aga ühesõnaga natuke ka motofoorumi Adventure Rider NYC-meeskonnast…
Mida kauem siin oleme, seda rohkem mulle siin meeldib. New York on lihtsalt nii värviküllane ja nii varieeruv, et siin saab ilma pikema jututagi aru, mida peetakse silmas, kui öeldakse “palju võimalusi”. Tahad värskelt valmistatud pastat – lähed Little Italy linnaossa, tahad midagi aasiapärast, sead sammud China Town’i. Sellest ei maksa üldse rääkidagi, et pidevalt on midagi toimumas – kontserdid, näitused, improviseeritud üritused… See võib tunduda väga enesestmõistetav, kuid ise sain muidu abstraktsena tundunud võimalusterohkusest kui sellisest tõeliselt aru alles siin. Loe edasi New York Citys on kõike→
Meie jõudmine New Yorki oli küllaltki irooniline. Kui mõelda meie kavandatud trajektoorile, mis näeb ette meie jõudmist Alaskale, siis New York asub ju meie teelt väga kõrval. Ikka täiesti kõrval. Päevi kestvate sadudega läbi USA igavavõitu keskosa rühkides võisime endid mitmel korral tabada mõttelt, kas New York on ikka asja väärt. Ei teadnud me ju isegi, mida me sealt täpselt otsima läheme, aga ometi oli tahtmine sinna jõuda päris suur.
USA keskosa ei ole põnevate maastike poolest just õnnistatud, nii et peamiseks atraktsiooniks on siin linnad. Mõned päevad tagasi viis tee meid Detroiti. Kuuldavasti ei ole palju inimesi, kes sellesse USA “mõrvapealinnaks” ristitud linna ihkaks minna. Praeguse majanduslanguse kontekstis on USA autotootmismeka kuidagi eriti nukker – kes siis ikka traditsiooniliselt suure kütusekuluga USA sõidukit osta tahab, kui Euroopa ja Jaapan/Korea palju säästlikumaid alternatiive toodavad.
Ehkki paljude jaoks on Detroidis tõmbenumbriks Fordi ja Chrysleri ja muud sarnased muuseumid, läksime meie sinna hoopis teisel põhjusel – Detroidil on mängida oluline roll muusika ajaloos, ning seda peetakse techno sünnilinnaks. Meie eesmärgiks oligi näha seda keskkonda, mis muusikuid inspireeris. Loe edasi Detroit→
