Kui kellelgi on kahtlusi, kas Argentina-Tšiili piiri tasub ületada Mendoza ja Santiago vahel (ilmselgelt on see üks suurimaid ja rahvarohkemaid piiripunkte), siis meie arvates tasub kindlasti. Rohkem sõnu pole vaja, vaadake parem pilte.
Rubriigiarhiiv: Lõuna-Ameerika
Videost ja Ö-st
Kariina käis vahepeal bussiga Mendozast Buenos Aireses, et ikka veel paranduses olev videokaamera ära tuua. Nagu karta oligi, polnud sellega vahepeal (st kahe kuu jooksul!) mitte midagi tehtud, nii et video seis on endiselt lahtine. St meil on jätkuvalt helita ja kuumusega hapuks minev videokaamera.
Meie Öhlinsi (ehk Ö) amort vajab hooldust ja armastust, eriti enne sõitu Boliiviasse, kus teeolud pidavat eriti halvad olema (mõni ütleb, et seal ei olegi teid). Pärast Carretera Australi ja Ruta 40-t näitab meie Ö pika puuga suuremat vastupidavust retsidivismile kui Wilbers. Praeguse seisuga on hüdraulilisest preloaderist lekkinud mõni tilk õli – see juhtus külmas Ushuaias, kuid tagasi sooja tulles ei ole enam lekkinud. Üks liimitud tihendi kork on alla kukkunud, ilmselt tohutust vibratsioonist. Need on köki-möki probleemid, sest amort ise peab-toimib ja see on minuarust kõva sõna! Wilbers nägi mõnd rahulikult sõidetud džunglirada, head kruusa ja muidu keskmiselt halbasid asfaltteid, mida peaks minuarust iga amort (vähemalt esimesed 10 000km) kannatama, aga Wilbers “kollapseerus” nende olude all, olgugi, et tal oli eeliseks kõvem vedru (Ö on näiteks standardvedruga).
Muide, Wilbers on meil kohvris igaks juhuks tagavaraks kohvripõhjas kaasas ja peale mõnd nädalat seal olemist võtsin ta ükspäev välja ja ohhoo – isegi seistes on ta lekkima hakanud, ja seda pärast 4-t või 5-t kapitaalremonti. Midagi on tõsiselt mäda selle Wilbersiga ja loodan ta Wilbersisse tagasi saata, lihtsalt kingin selle neile tagasi (seda ei müüks vist isegi oma suurimale vaenlasele 🙂 ), et nad ise asja üle natuke mõelda saaks. Võibolla saan selle võimaluse Santiagos.
Üllatusi teel veinipealinna
Kui Carretera Austral oli nähtud, põrutasime üle piiri tagasi Argentinasse, selleks et väisata ülikiidetud San Carlos de Barilochet. Eks karta oli, et me sellest erilist elamust ei saa, sest üldiselt linnad meid eriti ei tõmba ning on pigem väsitavad kui inspireerivad (eks erandeid ikka on, näiteks Rio de Janeiro ja Salvador, kuid mitte väga palju enam). Maastik ja šokolaad, mis on linna tõmbenumbriteks, olid mõnusad, kuid mitte sel määral, et oleks tekkinud kiusatus sinna pikemaks jääda. Niisiis võtsime taas suuna põhja poole, ehk asusime taas Ruta 40-le. Väike ärevusevärin hinges sees, sest valmistusime taas halvimaks. Kuid seekord oli teel meile varuks üllatus – suurem osa sellest oli sile asfalt, ning fantastilised vaated lisaks.
Carretera Austral
Tee nr 7 Tšiilis ehk nagu seda paremini tuntakse, Carretera Austral, kulgeb mägede vahelt, läbi metsiku looduse. Tee ise on kehv ning Argentina teest nr 40 poole kitsam (viimane oli muidugi eriti lai, kuid arvestades sealsete tuulte tugevust, oli see igati põhjendatud, kuna muidu oleks ootamatu tuuleiili tõttu teelt välja sõitmise oht olnud kaks korda suurem). Carretera Australil tuult eriti ei ole, kuna see on mägede poolt hästi varjatud, ning loodus on hoopis midagi muud, kui Patagoonias – kõik on roheline, õitseb ja õilmitseb. Kohati oli tunne, nagu viibiksime taas Brasiilia vihmametsas – nii tihe taimkate ja selline mitmekesisus! Nägime ka puid, millel peenikesed juured rippusid okste küljes – nendega abil saavad puud õhuniiskusest “joonuks”.
Tagasi Tšiilisse
Tee Perito Morenost (Argentina) El Maiténi (Tšiili) piki Buenos Airese järve (Tšiili pool kui Lago General Carrera) kallast oli meie kaardile märgitud kui “rada”, mistõttu teeoludele me erilisi lootusi ei pannud. Ja õigesti tegime, sest ega see Ruta 40-le sugugi alla ei jäänud (kui, siis ainult mõõtmetelt) – ikka seesama lahtine killustik ja sadistlikult treppi sõidetud pinnas.
Lühidalt pühakust
Mööda Argentinat ja Tšiilit ringi sõites silmasime mitmel pool tee ääres punaste lipukestega tähistatud “pühamuid” – enne teadsime vaid ühe taolise olemasolust San Juani maakonnas. Aga nii, nagu kuulus Recoleta kalmistu ei ole ainus omataoline (samal põhimõttel, kuid tagasihoidlikumalt, on siin ehitatud tegelikult suurem osa kalmistutest), on ka see levinud nähtus.
Raketiteadus külakolkas
On olemas riisiraketid (jaapani rattad), pastaraketid (itaalia rattad), mõned erinevad raketid veel ja siis veel hapukapsaraketid (saksa rattad). Meil on see viimane. Sedasorti rakettide olemasolust ei teata siin Lõuna-Ameerikas just palju ja ilmselt sellepärast ei teata palju ka vajalikest tööriistadest ja võtetest. See iselomustab hästi viimast kolme päeva, mille jooksul mööda kogu Perito Moreno küla eri tööriistade järgi jooksnud olen, tahtes ise abi, ent kokkuvõttes hoopis teistele (eelnevatest valdkondadest) uusi asju õpetanud.
Ruta 40 ja jõudmine Raúli juurde
Torres del Paine rahvuspark ning Perito Moreno nimeline liustik nähtud, otsustasime teel põhja suunas teha peateelt veel üks kõrvalepõige – et ära näha kuulus Fitz Roy mägi. Selleks pöörasime taas läände, teele El Chaltén’i suunas. Ees ootas meid kõige hullem torm, mida kunagi näinud oleme. Mida rohkem lääne suunas, seda süngemaks muutus taevas ning seda rohkem hakkas vihma sadama. Muidu niigi tugev külgtuul muutus aina pöörasemaks, nii et kohati oli tõsiseid raskusi õigel sõidurajal püsimisega. Loe edasi Ruta 40 ja jõudmine Raúli juurde
Teel põhja suunas
Kui juba Ushuaias olime, oleks olnud patt jätta minemata Tierra del Fuego rahvusparki, kus asub turistide poolt üleekspluateeritud “tee lõpp”. Kohustuslik klõps tehtud, saime mahti natuke ka pargis endas ringi vaadata. Kuigi maailma lõpust oleks oodanud ehk rohkem suurejoonelisust ja draamat, võlus koht meid hoopis vaikse iluga – küllalt madalad, ent ometi väärikad puud, varjulised metsasalud, väikesed ojad. Ei ühtegi lumist mäetippu ega jääliustikku. Tuul oli siiski päris karge ning väljas söögi tegemine võttis sõrmed päris kangeks. Telgis ööbides võisime aeg-ajalt kuulda möödakappavate hobuste kapjade all maad müdisemas.
Sada ja üks päeva teel
Täna, oma retke saja esimesel päeval jõudsime end maailma kõige lõunapoolseimaks linnaks nimetavasse Ushuaiasse. Tee, mis siia toob, kulgeb pikalt üle tuulise Patagoonia väljade, kuni katkeb hetkeks, jätkudes Tulemaa saarel, mis lõunaosas meenutab meile juba üsnagi kodu, ning veel kaugemas lõunaosas Skandinaavia põhjaosa.