Rubriigiarhiiv: Aasia

Tagasihoidlikkus ja grandioossus

Aurav järv vulkaaniliselt aktiivsel Diengi platool

Peale vulkaanide on Jaaval muudki. Saarel, kus elab tuhat inimest ruutkilomeetri kohta, kui saarele mahub üle 130 miljoni inimese, ei saa märkamata jääda inimtegevuse jäljed, ja seda kogu oma ettekujuteldavas mitmekesisuses.

Mõelda vaid, tuhat inimest ruutkilomeetril! Tegelikult, nagu varasemalt juba mainisime, leidub isegi siin kohti, kus inimesed ei ela üksteise kukil. Mägitee on meid viinud läbi vaiksete, tagasihoidlike külade, kus aeg näib tiksuvat hoopis teises rütmis kui muidu. Inimesed on lihtsamad, rahulikumad, ei torma välismaalasi silmates kohe küsima “Where you come from?”, “Where you go?”.

Loe edasi Tagasihoidlikkus ja grandioossus

Gunung!

Bromo tossab - jalamil hindude tempel

Lõpuks jäime Balile ikkagi pisut kauemaks kui algul arvasime – kui delfiinid said nähtud, käisime veel rannikuvetes snorgeldamas (esimene tõsisem snorgeldamine meie elus – nägime koralle, palju värvilisi kalu ning isegi merikilpkonna) ja lähedalasuvates kuumaveeallikates lõõgastumas. Margus sai vaheldust traditsioonilise Indoneesia paadi juhtimisega (pärast 86 000 kilomeetrit mootorrattal sel ekspeditsioonil näis see talle kuidagi eriti meeldivat). Et kultuurihuvi unarusse ei jääks, külastasime ka üht budistide (justnimelt budistide, mitte hindude – hämmastav, kuidas eri religioonid siin nii rahumeelselt külg külje kõrval eksisteerivad) kloostrit. Oli nii arhitektuuri, skulptuuri kui niisama silmailu. Isegi lootosed olid.

Loe edasi Gunung!

Keha kosmosesse, hing taassünnile

Eelmises postituses oli hinduistlikest matustest juba paari sõnaga juttu, kuid täna puutusime selle nähtusega juba lähemalt kokku, mis motiveeris meid sel teemal veidi lähemalt peatuma. Kuna meie teadmised hinduismist on kahetsusväärselt kesised, siis ei pretendeeri käesolevas postituses olev info täielikkusele, vaid tegemist on meie tõlgendusega nähtust ja meie käsutuses olevast infost.

Loe edasi Keha kosmosesse, hing taassünnile

Kuidas me nasit nosime

“Nasi-nasi-nasi-nasiiii…” äratab meid hommikul hotelli koridoris kajav hääl. Kell pole veel kuus, kuid juba on tänavakaupmees tulnud riisi müüma. “Nasi” tähendab indoneesia keeles riisi, mis on siinkandis põhitoiduaine.

Enne Indoneesiasse jõudmist pelgasime pisut, et peagi viskab riisitoidul olemine üle, kuid seni pole viga – ilmselt seetõttu, et riisiroad on niivõrd varieeruvad, et isegi stambiks olev nasi goreng ehk praetud riis on iga kord olnud pisut erinev.

Loe edasi Kuidas me nasit nosime

Kurviline Flores

Riisipõllul askeldamas

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, mis mulle Florese saarest kõige rohkem meelde jäi, siis ilmselt on see kurviline tee. Maastik on mägine, ning nii see tee saare idaosast lääneossa enam kui 700 kilomeetri vältel kulgeb – ikka kurv kurvi järel – kord üles-, kord allamäge. Huvipärast tegelesin piduramise ja kiirendamise vahepeal kurvide kokkulugemisega – ükskord mahtus ühte kilomeetrisse lausa 29 kurvi.

Loe edasi Kurviline Flores

Kisub Aasiaks

Flores paistab

Ida-Timor, tõeline kompvek, jäi seljataha. Ehk oleks võinud seal kauemgi olla, ning ehk oleks võinud veel teisigi ekstreemradasid proovida (ja ehk tsikligi ära lõhkuda), kuid pole kindel, et sel juhul oleks me mälestused sellest maast nii magusad. Varem lahkuda on varem, nii jääb tahtmine tagasi minna.

Timori saare lääneosa, mis kuulub Indoneesiale, meile nii võimast muljet ei avaldanud. Võib-olla on asi ka selles, et oleme Ida-Timorisse veel nii ära armunud, et ei oska teiste võlusid tähele panna, kuid tegelikult paljastab objektiivne vaatlus, et saare ida- ja lääneosa ongi erinevad – nii looduse kui kultuuri poolest. Kui idaosas on palju rohelust, siis idaosa meenutab kohati Austraalias tuhandete kilomeetrite vältel nähtud kuivetunud maastikku. Puud on küll kõrgemad, kuid värvitoonid on puhta samad, nii et isegi pildistama ei kutsu.

Loe edasi Kisub Aasiaks