Et meie Iraani viisataotlused on ikka veel läbivaatamisel (juba kolm nädalat!), suundusime aega parajaks tegema Baltistanina tuntud piirkonda.
Autori Margus postitused
Zen à la Hunza
Mõtlesime, et läheme Karimabadi paariks päevaks, aga lõpuks jäime terveks nädalaks. “Mis teha,” ütles selle peale külalistemaja peremees, “Hunza on nagu magnet, mis ei lase minema”.
Veel üks ime?
Varasemalt oli juttu sellest, et Pakistanist edasi liikumiseks on meil kolm varianti: a) minna otse Iraani, b) minna läbi Hiina “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani, c) minna läbi Afganistani “stan”-idesse ja sealt edasi Iraani. Praeguse seisuga on asjaolud esimese variandi kasuks, nii et mis siis muud, kui et andsime Islamabadis asuvas Iraani saatkonnas viisataotlused sisse ning asusime aega parajaks tegema. Aega on meil nimelt küllalt, sest juba ainuüksi vastuse saamiseks, kas meile üldse antakse viisa või keeldutakse selle andmisest, kulub kaks nädalat.
Põrutasime niisiis Islamabadist põhja suunas, avastama kuulsat Karakorumi maanteed, mida pakistanlased ise üheksandaks maailmaimeks armastavad kutsuda.
5 minutit Indiat
Ekh pisut hektiline, kuid selline India ju ongi – vähemalt meie arvates. Sekka mõned lõigud Nepalist.
Kel parem netiühendus, saab videot vaadata ka parema eristusvõimega ja üle terve ekraani. Selleks tuleb video käima panna, seejärel klikkida alumisel menüüribal ta 360p pealt 720p (HD) peale, ning seejärel klikata kõrval olevat nelja noolega nuppu.
Unest ärkamine
Mäletan, et kui me kuu aega tagasi Ladakhisse jõudsime, valitses seal mõnes mõttes kummituslik atmosfäär. Olime ainsad külalised külalistemajas, ning polnud midagi imelikku selles, kui tänaval mõni kohalik, keda me isegi ei tundnud, meid rõõmsameelselt teretas. Keegi ei üritanud meile midagi vägisi müüa. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem imbus sinna turiste, seda kinnisemaks muutusid kohalikud ning seda lärmakamaks muutus unine Leh. Lõpuks avati ka Manalisse viiv tee. Jõudis kätte aeg minna.
Miljon dollarit (II osa)
Tso Moriri ei olnud enam kaugel, kuid üha pikemaks venivad varjud andsid aimu, et ka päevavalgust ei olnud enam kauaks. Meil oli valida, kas pingutada üha halvenevaid teeolusid trotsides lähima (ja ühtlasi ka ainsa) asustatud punktini, milleks on väike Korzoki küla järve läänekaldal, või otsida koht telgi ülespanekuks järvest eemal.
Miljon dollarit (I osa)
Manali tee seis jätkuvalt ebaselge – üks päev liiklusele avatud, siis jälle suletud – võtsime ette retke veel ühe järve, Tso Moriri äärde. Juba enne Indiasse jõudmist kaarti uurides oli see silma hakanud oma isolatsiooni poolest, asudes mägiplatool, selle juurde viimas vaid kahtlase väärtusega rada. Niisiis oma võlu, kuid ka oma valu, sest sellistes tingimustes on tsiklile kerge liiga teha.
Ilu nõuab ohvreid (II osa)
Pangong Tso äärde jõudes oli selja taga pikk, kuid elamusterohke päev. Päike hakkas näitama peatse loojumise märke, ning meil oli aeg viia ellu teine selleks päevaks seatud siht – leida koht, kuhu püsti panna telk, et üle pika aja ööbida jälle looduses. Viimati tegime seda Malaisia idarannikul, nüüd aga olime hoopis teises keskkonnas ning meie ees laotus hoopis teistsugune maastik. Mäed!
Ilu nõuab ohvreid (I osa)
Maikuu lõpp jõudis kohale, juba saabus juunigi, kuid legendaarne tee Lehi ja Manali vahel on ikka veel suletud. Küsimusele, millal võiks tee avanemist umbkaudugi oodata, vastab Lehi turisminõunik lohutamatu nõutusega – ilmselt mitte veel niipea.
Meil on siin aga niigi tegemist – näiteks tuleb enne lõunasse põrutamist ju kohustuslikus korras Eesti lipp viia tsiklil maailma kõrgeimaks mootorsõidukiga ligipääsetavaks kuruks tituleeritud Khardung La-le, mis on Lehist vaid pooleteisetunnise sõidu kaugusel. Kuid enne veel otsustasime ära näha Pangong Tso, väidetavalt Ladakhi kõige kaunima järve.
Kagu-Aasia tagasivaates
Väike tagasivaade – ports analoogkaameraga klõpsitud kontinentaalse Kagu-Aasia pilte sai nüüd galeriisse juurde.