Pärast seda, kui me tagasi jõudsime, on meilt korduvalt küsitud – millal raamat tuleb. Nüüd on ta lõpuks valmis! Kaua tehtud kaunikene, kui nii öelda. Hästi paljude piltidega ning olulisemaid momente lahti seletavate sõnadega, kokku 318 lehekülge kellele nostalgiat, kellele inspiratsiooni.
Raamatu kujundas Michael Walsh, trükkis Greif.
Raamatu esitlus toimub 9. novembril algusega kell 18.00 Eesti Rahvusraamatukogus Looduse Omnibussi loodusõhtu raames. Palume oma osalemissoovist teada anda aadressil info@yhelteljel.ee (registreerunutele kehtib tasuta sissepääs).
Algidee oli teha kahes keeles versioonid, aga osutus nii piisavalt ajamahukaks, et seekord jäi siiski vaid inglisekeelne – ehk siis lihtsalt vaadake pilti ja kuulake muusikat. 🙂 (tegelikult ma usun, et enamus siin lehel käijatest valdab inglise keelt)
Tagasi kodumaal olek pole millegipärast üldse nagu arvasime, et ta olema saab. Mõte, et saab üks nädal aeg lakke vaadata, pole reaalsuseks saanud, sest kogu aeg on midagi teha – kas lihtsalt vaja või ise tahad. Igasugu pisiasjad, kogu oma ribadeks kulunud ja räpase kraami pesemine, pakkimine, meedia raudne haare…
Põhiliseks ootuseks seoses Marokoga ei olnud mul tegelikult ei liivas hullamine ega keskaegsete mediinadega tutvumine, vaid mäed. Korralikumaid kõrgusi kogesime viimati Lesothos, kuid sellest oli juba möödas pikk aeg ja selja taha jäänud üksjagu kilomeetreid, kurvilistest radadest läbi Atlase mäestiku pani suu vett jooksma.
Kui juba Sahara kandis olime, käisime ära Erg Chebbis, mis on tuntud kõrgete liivaluidete poolest. Liivakõrb on ikka midagi erilist, ning kõrged liivaluited muudavad selle veel erilisemaks – kuidas loojuv ja tõusev päike joonistab välja nende kurvilised jooned ning tekstuuri, kuidas valguse muutudes muutub ka nende värvitoon, külmast hallikasvalgest soojaks kollaseks ning seejärel hõõguvaks roosaks…
Kui lugesin kuskilt, et Mauritaania üheks suurimaks ekspordiartikliks on kala, olin veidi üllatunud, sest valdava osa riigi pindalast moodustab ju kõrb. Võtmesõnaks on muidugi mitmesaja kilomeetri pikkune rannajoon, mille äärde on koondunud suurem osa Mauritaania enam kui kolme miljonilisest rahvastikust – ja mida nad elatumiseks teevad? Püüavad kala, mõistagi.
