On olemas riisiraketid (jaapani rattad), pastaraketid (itaalia rattad), mõned erinevad raketid veel ja siis veel hapukapsaraketid (saksa rattad). Meil on see viimane. Sedasorti rakettide olemasolust ei teata siin Lõuna-Ameerikas just palju ja ilmselt sellepärast ei teata palju ka vajalikest tööriistadest ja võtetest. See iselomustab hästi viimast kolme päeva, mille jooksul mööda kogu Perito Moreno küla eri tööriistade järgi jooksnud olen, tahtes ise abi, ent kokkuvõttes hoopis teistele (eelnevatest valdkondadest) uusi asju õpetanud.
Autori Margus postitused
Patagoonia ja Valdési poolsaar
Pärast seda, kui Dakari jälgimisest oli isu täis saanud, võtsime suuna UNESCO nimekirja kuuluvale Valdési poolsaarele. Maastik on seal suuremas osas kohutavalt üksluine – tasane, ning nii kaugele kui nägema ulatub, pole muud kui puusakõrgused põõsad ning liiva üles keerutav tuul. Õnneks kohtasime aeg-ajalt üle tee tõttamas mõnd guanaakot ning nandusid (või vähemalt nandu moodi linde). Poolsaare võlu peitub siiski rannaääres, kus on juba huvitavamad pinnavormid ning kus võib pesitsemas kohata hülgeid, merilõvisid ja pingviine. Kevadeti tulevad ranna äärde paarituma ka vaalad, kes meil seekord enesestmõistetavalt nägemata jäid, kuna suvi käes.
Juubilar
Seekord väike sündmus meie GSi jaoks:
Tean sama ratta omanikku, kellel ligi 700 000 km sõidetud ilma kap-remondita, nii et meie “väikest” numbrit vaadates peaks siis mootor nüüd olema korralikult sisse sõidetud ja oma tervise parimates aastates 😉
Peale Wilbersi “valu tagumikus” amordi probleemi pole muud esinenud. Kümme aastat vana originaalamort jäi tervena koju, kui ratas oli sõitnud üle 80 000 km ja Wilbersi kasuks otsustasime ennekõike väsinud ning nõrga vedru pärast, nii et amorti ei oleks ka saanud süüdistada, kui originaal oleks alla jäänud.
Teisisõnu on pill ennast kogu selle lõhkumise ja piinamise all siinsetes väga halbades tee- ja kliimaoludes väga eeskujulikult üleval pidanud. Eks näis, mis edasine toob.
Dakar
Sellised jõulud siis
Meil siin +30C kanti ning pole just kõige õigem jõulutunne. Kohalikud ütlevad küll, et mis te neid koduseid jõule taga igatsete – pidage pühi nii nagu siin kombeks, grilli ja tšilliga, käige basseinis ja… no ma ei tea – kuhu jääb kogu see pidulikkus, pühalikkus ja müstika. Mulle meenub lapsepõlvest, et lõke sai süüdatud ja šašlõkki tehtud ainult kord aastas, jaaniööl. Nüüd, kui poeletid ägavad grillvorstide ja šašlõkilihade valiku all, ei ole selles enam midagi erilist. Nii tundubki veider jõule pidada millegi nii igapäevasega kui seda on grill, eriti veel siin. Alles eile grillisime!
OK, tegelikult loob jõulutunde miski muu, mitte see, kus me oleme või mida sööme. Sel aastal oleme me liiga kaugel, et peita kinke kodus ehitud kuuse alla, ning et et anda heade sõpradele südamlik kallistus. Ja vot sellest on tõeliselt kahju!
Peame oma jõulud siin spartalikus Dakar Motos. Kui väga palav pole, saan ehk hakkama glögi keetmisega. Ja verivorstid on siin täiesti saada – pisut teistsugused, aga siiski.
Selleaastane jõulusoov: et kõik rikkis olevad asjad korda saaks ning et vähemalt mõnda aega miski nässu ei läheks. Kuu aega kasvõi, see oleks juba hea!
Üks häälest ära jõuluehte pinin keset Buenos Airese rahvarohket Retiro rongijaama:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/BA-j6ulud.mp3]
Häid jõule kõigile!
🙂
Oo, amort!
Kokkuvõtteks Viedma miitingust
Üheks meie kavatsuseks Argentinas olles oli võtta osa Horizons Unlimited’i tsiklirändurite kokkutulekust. Et meie amordi kordasaamine pidevalt edasi lükkus, saime võimaluse sõita kokkutulekule sakslasest Danieliga, mis tundus õigem kui kassiahastuses Dakar Motosis passida.
Amort on surnud – vol.2
No nii… mõte lasta amort uuesti Buenos Aireses hooldada lõppes sellega, et algselt pidanuks amort hooldatud saama läinud reedel, siis lükkus see edasi esmaspäevale, siis teisipäevale ehk tänasesse… Täna tõi Xavier amordi ülemise osa meile kurva näoga tagasi ja ütles, et asjad on kehvasti.
Punta del Diablo
Jõudsime Punta del Diablosse Uruguai idarannikul.
Sõit sinnani viis läbi soise Brasiilia madalmaa, mis oli omaette huvitav. Loe edasi Punta del Diablo
GPS-i ambitsioonid ja tilkuv hotell
Tee Salvadorist lõuna suunas viis meid läbi Ida-Brasiilia vaesemate piirkondade – ilmselgelt olid näha erinevused võrreldes jõukama kaevanduspiirkonna Minas Gerais’iga – ei olnud seda kuulsat koloniaalarhitektuuri, vaid haigutavate akendega telliskivikastid, jätkuvalt domineerimas must nahavärv. Et rannikuäärne on madalam ja niiskem, oli sõit päris väsitav – valitses paras saun. Seda suurem oli meie heameel GPS-i juhatusel “peateelt” väiksemale, mägisemal alal kulgevale teele pöörata – kohe hakkas mõnusam.
Mõned telgist lindistatud helifoonid kusagil Santa Teresa kandis (Espyrito Santo osariik) mägede vahel:
Õhtu:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Santa_Teresa_telk_6htu.mp3]Öö:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Santa_Teresa_telk_oo.mp3]Hommik (vihm):
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Santa_Teresa_telk_hommik.mp3]Olime lasknud GPS-il endale joonistada optimaalse tee tagasi Paraty’sse (et enne pikka sõitu Brasiiliast välja pisut lõõgastuda – nimelt sattusime eelmisel korral siin suurepärasesse külalistemajja, Pousada Guaraná‘sse – soovitame soojalt, see on superluks), kuid seda me ei teadnud, et GPS-il on suured ambitsioonid. Mingil hetkel avastasime end tõelisest mudamülkast – tagasi ei söandanud minna, liiga pikk maa oli juba tuldud, ja nii me läbi sopa veeresime – õnneks vaid kümmekond kilomeetrit, aga ütleme nii, et adrenaliini jagus. Ja tundsime puudust oma headest Heidenau rehvidest – all on Michelin Anakee puhta asfaldi suunitlusega rehv, mis mudas on nullilähedase haardega.
