Mõned päevad tagasi saabusime Mehhikosse, mis on meie jaoks viimane riik enne USA-sse jõudmist. Piiriületus oli väga konkreetne, ehkki koopiamasina vahet jooksmine võttis jälle parajalt aega.
Esimese asjana võtsime Yucatáni poolsaarel ette teekonna Chichén Itzásse, maiade ühte tuntumasse arheoloogilisse leiupaika. Arhitektuuriliselt on see väga mitmekesine – peale sümboliks saanud püramiidide leiab sealt ka igasugu muid struktuure, sealhulgas rohkelt sambaid. Huvitav on mõelda, mismoodi maailma eri paigus asunud iidsed tsivilisatsioonid on oma ehituskultuuris tulnud väga sarnastele lahendustele – sambaid oleme näinud ju nii Kreekas kui Iraanis, kuulsas Persepolises. Ja nüüd siin ka!
Guatemala piirile jõudes selgus, et oleme valinud küllaltki eksootilise ületuskoha. Nimelt oli Kariibi merele kõige lähemas piiripunktis küll migratsioonikontroll, ent aduanat ehk tollikontrolli polnud. Selleks, et ka tsikkel legaalselt riiki sisse tuua, pidime kärutama mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse Puerto Barriose sadamasse. Seal saime paberid korda ning tsikli külge nõutava kleebise – seekord saime odavalt läbi, tsikli import maksis vaid 5 USD. Pärast kogu üritust olime parajalt väsinud, ning teele asudes hakkasime pilguga telkimiskohta otsima. Ikka sama probleem, mis mujal – okastraataed igal pool ees! Loe edasi Guatemala→
Kuskilt olime lugenud, et Kesk-Ameerikas ootab meid kõige rohkem paberimajandust ees sisenemisel Hondurasesse. Nii oligi. Kõigepealt tuli kõigist dokumentidest teha kaks koopiat, siis pidi minema panka ja maksma 8 USD, siis kogu kupatusega kõrvalises kohas asuvasse ülimalt mitteametiku väljanägemisega (seinad olid kaetud poolpaljaste naiste plakatitega) putkasse ja maksma 14 USD, seejärel saadud lipikutega kolmandasse putkasse, siis jälle panka, et maksta 20 USD teedeministeeriumile (ei tea küll mille eest – nagu hiljem selgus, pole me Kesk-Ameerikas enne nii auklikke teid näinud), siis esimesse putkasse tagasi, kust siis impordidokument anti. Kokku läks vast tund. Enne piirilt minema saamist käisime sellest dokumendist veel ühte koopiat politseinikele tegemas. Kogu selle ürituse lõpuks oli tahtmine kedagi lüüa – ilmselgelt ei ole siia riiki turistid oodatud.
Eile oli see päev, kui panime oma Gessu lennuki peale. Pärast kella neljast äratust jätsime täna varahommikul pererahvaga hüvasti ja astusime ise teise lennuki peale, et talle Panamasse järgi lennata.
Tsikli transpordi korraldamine kulges viperusteta, ent siiski kulus palju aega. Peamiselt ootamisele, kuni keegi koopiaid teeb või paberitelt andmeid käsitsi ümber kirjutab. Samuti paberite viimisele kaubaterminalist tolli ja tagasi. Kindlasti üle poole tunni kulus standardmenetlusse kuuluvale tsikli läbiotsimisele narkopolitsei poolt. Selleks pidime kõik asjad kohvritest-kottidest välja võtma, et neid oleks aga mugav katsuda ja nuusutada. Lisaks meie Therm-a-Rest magamisalustele nuusutati läbi ka meie sõidusaapad – no hea seegi, et neil oli Bogotás olles võimalus pikalt “tuulduda” 😉
Täna külastasime Bogotás kullamuuseumi. Tuli välja igati vahva käik selles mõttes, et rahvast oli vähe ja muuseum ise väga hästi organiseeritud – lubati ilma välguta pilti teha ja puha. Kolumbuse-eelne Lõuna-Ameerika ajalugu, mida ka see muuseum suuresti eksponeerib, on minu meelest ülihuvitav nähtus. Esimese maitse sain sellest suhu Santiagos, Tšiilis, kus käisime Kolumbuse-eelse kunstile pühendatud muuseumis. Mina, kes ma Euroopa kunstisaalides ringi käies tavaliselt sõna otseses mõttes magama jään, jälgin selle kunagi täielikult isoleeritud maailmaosa kardinaalselt erinevat ja inspireerivat kunsti küll suure huviga.
5. aprillil ületasime Colombia (Kolumbia) piiri. Kui päris aus olla, siis selle riigiga seoses oli igasugu hirme ja ärevust omajagu rohkem kui seoses ühegi teise Lõuna-Ameerika riigiga – käib siin ju omamoodi kodusõda, millest küll ainult mööda peateid liikudes arugi ei pidavat saama. Seoses lihavõttenädala lähenemisega oli peateid aga turvama pandud küllaltki palju politsenikke ja sõjaväelasi, kuna see on selline aeg, kus inimesed liiguvad riigis rohkem ringi. Ehkki suur reede on alles homme, pandi kõik ametiasutused juba tänasest kinni – siin sügavalt katoliiklikus riigis võetakse usupühasid ikka täie tõsidusega 😉
Ecuadori keskosa mägikülamaastikest väsinuna maandusime ööl enne Quitosse jõudmist olude (st pimeduse) sunnil teeäärses motellis. Nagu näiteks Brasiiliaski, on Ecuadoris küllaga selliseid majutuskohti, mis rendivad tube välja ka mõne tunni kaupa. Kohe me aru ei saanud, et oleme taolisse kohta sattunud, sest tavaliselt on neil kõrge müür ümber (et keegi juhuslikult möödudes seal parkivat abikaasa numbrimärgiga autot ära ei tunneks), kuid sellel polnud. Kord sattusime Brasiilas, jällegi olude sunnil, ööbima “Motel Miami’sse” – seal oli ikka nagu kord ja kohus, peegel laes, telekast tuli ainult pornot ning sisse sai lülitada neoonvalgust (igal juhul oli seal ööbimine pisut veider elamus!). Siin aga oli tuba nagu tuba ikka, ainult et öökapil oli preservatiiv ja seinal nupp kirjaga “muusika”. Paraku ei tulnud sealt ei meeleolumuusikat, rumbat ega salsat. Aga õnneks oli ka piisavalt vaikne 😉
