Srinagarist Lehi poole sõites on viimane suurem moslemite kogukond Kargilis – sealt edasi lookleb tee üle kõrgete kurude ning läbi viljakate orgude mööda hoopis teistsuguse atmosfääriga budistlikest küladest.
Autori Margus postitused
Zoji La
Lõpuks tehti tee lahti ning me põrutasime kogu tüdinud kolonni ees minema. Ees oli 3529 meetri kõrgune mäekuru, Zoji La. Kuna pilt ütleb teatavasti rohkem kui tuhat sõna, olgu siinkohal toodud kiivrikaamera nägemus sõidust ja teeoludest. Lühidalt öeldes – palju kive, pori, lund ning lumesulamisvett. Päeva lõpuks olid kõik lihased valusad, ehk tehnilises plaanis oli asi meeldivast “jalutuskäigust” kaugel.
Ühenduse olematu kiirus ja pidev katkemine parema kvaliteediga videot üles laadida ei lubanud – sisuliselt 3 päeva järjest katsetasime, kuid tulutult. Leh’i internet on legendaarne.
Nagu unistus
Srinagar võiks vabalt olla unistuste sihtkoht, kui teda ei kummitaks vägivaldse mineviku varjud. Asudes Kašmiiris, mida India ja Pakistan ei suuda kuidagi omavahel ära jagada, on ta veel hiljuti olnud vahetuks tunnistajaks sõjalistele konfliktidele, mis veel kümmekond aastat tagasi teenisid talle välja kõige ohtlikuma koha tiitli maailmas. Täna on olukord vähemalt välispidiselt rahulikum, ehkki kunagi ei tea, millal pinged jälle kriitilise piiri ületavad ning plahvatavad. Sõjavägi on valmis – teesid valvavad automaatidega sõdurid, ning linnas on pea igal tänavanurgal liivakottidega üle kuhjatud varjend, püssitoru välja piilumas.
Teistmoodi India
MacLeodGanjist sai meil üsna kiiresti küll. Mingi hetkeni on turistidele suunatus mõnus (või vähemalt lohutav), kuid sealt edasi on tülpimus kiire tekkima. Lõppude lõpuks ei reisi me ju selleks, et teha tutvust teiste turistidega, vaid ikka kohalike oludega. Siiani oleme liikunud juba ammu sisse tallatud radadel (ning mis seal salata, näinud maailmakuulsaid pilte India elust). Nüüd päramine aeg oma trajektoorist veidi hälbida.
Kolmas hoiatus
India elektriga on nii, et kunagi ei tea. Paar päeva tagasi tekkis Manalis ülepinge ning meie sülearvuti vooluadapter kärssas vänge plastikuhaisu ja surina saatel läbi. Võiks ju öelda, et hea, et arvuti ise ei kärssanud, kuid ilma voolutoiteta on arvuti ikka sama hea kui kasutu. Ei saa pilte töödelda, heli töödelda, teksti kirjutada. Mitte midagi ei saa teha. Arvestades, et oleme pealinnast omajagu eemal, võtab uue adaptri organiseerimine ilmselt hea aja. Palju õnne, tõesti! Käesoleva postituse kirjutamine toimub allesjänud akuressursi pealt.
Nii et päris mõneks päevaks saab olema eetrivaikus, kuni uue adaptri kuskilt leiame 🙂
Elu on ilus. Peaaegu.
Delhist sai niisiis suund võetud põhja suunas, Himachal Pradeshi, mägisemasse rajooni. Kindlasti oleks näiteks Rajastanis olnud veel palju avastada – asuvad seal ju ka Jaipur, Udaipur ning Jaisalmer – kuid vaevalt, et nende külastamine sellises palavuses meile midagi annaks, ükskõik kui muljetavaldavad nad ka poleks. Pigem võimendaks niigi ahistavat tülpimust.
Ratta selga tagasi
Pärast seda, kui olime Delhis veetnud kaheksa päeva, viskas igapäevane talumatu leitsak (pärastlõunased temperatuurid +42-45C vahel) lõpuks täitsa üle. Meile ei meeldi suured linnad, aga kuidagi on nii välja kukkunud, et jääme nendesse pikalt pidama – mingeid asju ajama või probleeme lahendama. Mõnes linnas õnnestub koduneda, mõnes mitte. Delhi kuulub ilmselt viimaste kilda, nagu Buenos Aireski, kus veetsime ekspeditsiooni alguses üle mõistuse palju aega. Buenos Aires ei kostitanud vähemalt sitahaisuga igal tänavanurgal, ning seal polnud ka tüütuid rikšamehi, nii et pikemaajalisel viibimisel on tal Delhi ees mõned eelised.
Jumalad rumalate vastu ei saa
Ma ei tea, kuivõrd üks piiripunkt üht riiki iseloomustab, kuid Indiasse sisenedes avastasime eest kireva rahvamassi, tolmu üles keerutavad ja lakkamatult signaali andvad veoautod ning jubeda sitahaisu. Kas just sellisena me Indiat ette kujutasime, kuid mingit üllatusmomenti ka polnud. On ta ju kummaline, kuid ühtlasi ka kuulus.
Saigi läbi
Enne, kui arugi saime, oli meie teekond Nepalis läbi saanud. Vaid üheteistkümne päevaga jõudsime koduneda, õppida armastama teatud elemente kohalikust köögist, külastada Tiibeti mungakloostrit, kiruda õhu saastatust ja igasuguste Himaalaja-vaadete puudumist, ning kohtuda mitme rekordi omanikest motomatkapaariga aka Simon ja Lisa Thomas.
Intensiivne Kathmandu
Kathmandu, Nepali pealinn, rabab kohe oma intensiivsusega. Tänaval pead iga hetk olema valvel, et sinust keegi üle ei sõidaks ning et sa kogemata mõnest suitsevast prügihunnikust läbi ei kahlaks, varbad mädaneva lögaga koos. Asja muudab keerulisemaks see, et igal sammul püüavad tähelepanu meie jaoks eksootilised, kuid kohalike jaoks igapäevaelu omased elemendid, nii et alateadvuski on segaduses, kuhu minna ja mida vaadata.