Margus läks konsuli jutule esimesena. Tagasi tulles oli ta ähmi täis, nagu koolipoiss, kellele oli eksamil sattunud pilet, mida ta ei olnud selgeks õppinud. “Mu käest küsiti, millal täpselt me Indiasse sisenesime. Ma ei osanud peast öelda.”
Siis läksin sisse mina.
Saabusime Delhisse mitu head päeva tagasi, kuid igasugused katsed linna olemusele pihta saada on olnud küllaltki kasutud. Mõistagi on tegemist üüratult suure (elanike arv ületab 18 miljonit) linnaga, ning indiapärane kaos annab sellele faktile veel omajagu “vürtsi” juurde. Me ei tulnud siia kultuuriga tutvuma, vaid asja pärast, nii et oleme siin mõnes mõttes sundseisus, täpselt nii kaua kui vajalik ja nii vähe kui võimalik – kuni tsikkel korda saab ning edasine viisamajandus aetud.
Öeldakse, et õnn on siis, kui õnnetust ei ole, ning et kõige suurem õnn on tervis – tõepoolest, oleksime pidanud kõrgematele jõududele tänulikud olema, et luud-kondid terveks jäid, sest oleks ju võinud minna palju, palju hullemini. Ilmselgelt oli meie tänamatusel tagajärg, sest Agrasse, kuulsa Taj Mahali juurde jõudes tabas Margust võimas kõhuhäda. Nagu lekkivast paagist veel vähe poleks!
Nepallaste usutunnistusega on segased lood. Viimaste andmete kohaselt on valdav osa elanikkonnast hindud (2006. aastani oli tegemist ainukese riigiga maailmas, kus ametlikuks usundiks oli hinduism), ning vähemuse moodustavad peaasjalikult budistid ja moslemid. Tegelikkuses on religioosne pilt muidugi mõnevõrra keerulisem, kuna budismi ja hinduismi eraldusjoon ei ole just väga selge (tulenedes osalt ka faktist, et budism on arenenud hinduismist, ning üleüldse võib öelda, et budism ei ole tegelikult mitte religioon, vaid elufilosoofia), ning näiteks Nepalis on üsna tavaline, et budistid külastavad hindude templeid ja hindud budistide pühapaikasid.
Bangkokis kulus meil ainuüksi bürokraatiale poolteist nädalat. Selleks, et tsiklit lennukiga transportida, on vajalik ohtliku veose sertifikaat (sest tsikkel sõidab süttimisohtliku kütusega), ja Bangkokis võtab selle tegemine aega. Lõpuks sai see tehtud, ning võisime oma tsikli kokku pakkida. Lennutranspordi maksumuse arvutamisel võetakse aluseks kas saadetise kaalu või mõõtmeid, sõltuvalt sellest, kumb on suurem. Oletasime, et meie tsikli mõõtmed (ehk mahukaal, mis arvutatakse nii, et kõrgus, laius ja pikkus sentimeetrites korrutatakse omavahel ning jagatakse 6000-ga, tulemus on kilogrammides) on kaalust ilmselt suuremad, nii et katsusime teha nii, et kast saaks võimalikult väike. Selleks sai ära võetud tuuleklaas, esiratas ning summuti pikendustoru. Tsikkel mässiti kenasti kilesse ning talle ehitati kast ümber.
Kui Khmeeri impeerium alustas allakäiku, algas teistel õitseng, sealhulgas 1238. aastal Sukhothais asutatud esimesel siiami kuningriigil. Tänapäeval peetaksegi Bangkokist neljasaja kilomeetri kaugusel olevat Sukhothaid esimeseks pealinnaks Tai ajaloos. Pärast kaht sajandit kestnud õitsengut tõusis esiplaanile aga tänasele Bangkokile üsna lähedal asuv Ayutthaya, ja nii on mõlemas säilinud esinduslikke sakraalarhitektuuri näiteid.
Tagantjärele veel paar sõna Laosest. Ta üllatas. Nagu suurema osa riikide puhul, mida oleme sellel ekspeditsioonil külastanud, ei teadnud me ka Laosest enne suurt midagi. Vaid üks asi oli vestlustest teiste motomatkajatega varem kõrva jäänud – et Põhja-Laose teed on kehvad, kuid pakuvad atmosfääriliste mägikülade näol rohkelt avastamisrõõmu. Ja muud midagi. Seda siis läksimegi otsima, kuid nagu see tihtilugu kipub olema, joonistas elu meile mitmetahulisema pildi. Jah, teed on kehvad, kuid ilmselt mitte enam kauaks, sest tee-ehitus on täies hoos. Mägikülad on atmosfäärilised, kuid mitte midagi sellist, mida me juba Ida-Timoris või Indoneesias näinud poleks. Meie pildile mahtus ka prantsuse koloniaalpärand, lehvivad punalipud, värvikad mägirahvad, kange kohv ning kohalike ootamatu soojus.
Luang Prabang, UNESCO kultuuripärandi nimekirja kuuluv linn, on kahtlemata Laose kõige turistisõbralikum koht, ning turiste on siin äraütlemata palju, nagu ka külalistemaju, restorane ja suveniiripoode. Kohati tekib lausa küsimus, et kuhu need kohalikud veel mahuvad, ent ometi on sellel väikelinnal võluv aura, olles pikitud maitseka koloniaalarhitektuuri ning arvukate budistlike templitega. Ning loomulikult lisab sarmi ka rahuliku vooluga Mekong.
