Üleeile hommikul startisime Vitoria da Conquistast edasi põhja suunas, et ära näha Chapada Diamantina rahvuspark – olime ometi nii kaugele tulnud, et lihtsalt tagasi pöörata tundus veider, mis sest, et veel ei olnud selge, mis seisus amort pärast teistkordset parandamist täpselt on. Umbes saja kilomeetri pärast peatusime hetkeks, et seda kontrollida. Ikka pisut õline! Otsustasime siiski riskida ja edasi sõita, ning pärast lummavate vaadetega mägiteid ja uniseid mägikülasid olime rahvuspargis kohal. Loe edasi Teekond keelatud linna
Autori Kariina postitused
Ebaõnnega koos?
Võib vist nii öelda küll…
Pärast seda, kui olime veetnud pool päeva mototöökojas, kus amort justkui korda sai, otsis Margus välja videokaamera, et saaksin temast ja mehhaanikust ühe lustaka klõpsu teha. Et kõik näeksid, milline see tubli mees välja näeb. Klõpsu aga ei tule ega tule, kaamera teeb ainult urisevat häält ja ei võta pilti ette. No tore küll! Nüüd oleme ka videokaamerata. Aga mis seal siis ikka, otsustame edasi, Salvadori suunas sõita, sest katkine kaamera ju sõitmist ei takista. Loe edasi Ebaõnnega koos?
Amort on surnud, elagu amort!
Riost (kolme suurimat ostukeskust läbi kammides) digifotokaamerat me siiski ei leidnud – oli üht-teist valikut küll, ent seda, mida soovisime, ei olnud – Margus vajab ju intervalomeetrit, mida vaid väga piiratud digiseebikarpidele juurde programmeerida saab (peab kaamera OP-süsteemi murdma). Mõningaid (suhteliselt kehva kvaliteediga) pilte teeb meil ka videokaamera, nii et otsustasime, et “augutäiteks” võib videokaameraga klõpsida, kuni selle õige leiame.
Rio de Janeirost lahkudes võtsime suuna põhja poole, et ära näha Lõuna-Ameerika musta kultuuri üks pealinnu, Salvador. Loe edasi Amort on surnud, elagu amort!
Paranoia “imelises linnas”
Kui veel Campinases olime, laitsid kohalikud meie mõtte tsikliga Rio de Janeirosse sõita täiesti maha – suur ratas ja veel pealegi välismaa registrimärgiga – kui me veel liikluses peaksime ellu jääma, siis see pidi meile kindlasti õnnetuse kaela tooma. Sest Rios lokkab vaesus ja kuritegevus. Sest kohalikud jõugud korraldavad linna sissesõiduteedel sageli äkkrünnakuid, mille käigus võetakse kõik, mis vähegi võtta annab. Sest politsei on korrumpeerunud. Sest liikvel on libapolitsei. Sest… jne, jne. Mõtlesin juba korraks, et mis siis saaks, kui jätaks Riosse üldse minemata, sest mis selles linnas ikka nii erilist saab olla – erilised rannafännid me niikuinii pole, ja noh, see Jeesus mäekünkal – kindlasti on sellest lahedamaidki monumente. Siis jälle mõtlesin, et ei saa lasta paranoial end niiviisi mõjutada – kui hakata kõikvõimalikke asju kartma, siis ei ole mõtet üldse kodust välja minnagi. Loe edasi Paranoia “imelises linnas”
São Paulo vol 2, piltideta postitus
Mõned päevad tagasi São Paulos käies jäi meil nägemata väidetavalt üks linna popimaid atraktsioone, Butantani Instituut, kus kasvatatakse vaktsiinide ja vastumürkide valmistamise eesmärkidel madusid. Otsustasime, et peame seal ikkagi ära käima, ning täna seda tegimegi.
Nägime erinevaid Brasiilias elutsevaid maoliike ning saime teada, et suurem osa nendest ei olegi üldse mürgised (milline kergendus!). Peaasjalikult tasub karta rästikulisi (bioloogiatunnid on nüüdseks kauges minevikus, nii et see kirjeldus ei ole päris adekvaatne, aga igal juhul jäi meelde, et nende ladinakeelses nimes sisaldus sõna “vipera”, nii et mingi sugulusside neil ilmselt on), kes on pea ainsad mürgised maod. Ussidest ja muudest loomadest (konnad, skorpionid, jne) sai ka rohkesti lahedaid pilte tehtud, kuid kahjuks ei saa me neid enam ei ise vaadata ega postitusele lisada, sest keegi pikanäpumees sai hämaras terraariumis meie digikaamerale näpud taha ning oleme nüüd aparaadist ja piltidest ilma 🙁
Brasiilia!
Täna hommikul ületasime Brasiilia piiri. Viisad olime päev varem valmis teinud Argentinas, Puetro Iguazu’s asuvas Brasiilia konsulaadis, kus kõik käis kähku (kell 9 taotlused sisse, kell 13 passid viisadega käes) ning läks maksma 74 ARS/in. Tsikli importimine võttis valdava osa piiriformaalsustele kulunud ajast (poolteist tundi vast) – ei olnudki midagi keerulist, lihtsalt andmete sissetrükkimine ametniku poolt käis teosammul.
Nüüd oleme aga Brasiilias! Kui hispaania keelega hakkasime juba tasapisi kohanema, siis nüüd, portugalikeelses keskkonnas olles on jälle kõik teistmoodi – olgugi, et olen portugali keelt omal ajal pisut õppinud, on peas kõik segi nagu pudru ja kapsad, st Brasiilia piiripunktis vastasin saksa keelt purssinud onule automaatselt juba hispaania keeles. Täitsa segi! Aga no vähemalt tean, kuidas on portugali keeles “Ma ei räägi portugali keelt” – abiks ikka.
Margus ütleb, et tal hakkasid sõites millegipärast kohe Brasiiliasse sisenedes kaks (1 ja 2) lugu peas kummitama – vana hea Mendes.
Kaome siit!
Ilm on täna ilus ja miski nagu ei takistaks meil nüüd siit, Buenos Airesest, minema põrutada. Varahommikul juba saatsime teele Miriami, meie toakaaslase, kes on minu arvates ikka kohutavalt kangelaslik, et üksinda suure rattamürakaga tundmatuid teid ja liiklusolusid söandab avastama minna. Lisaks on ta veel suurepärane kokk, nii et nüüd oleme kulinaarses mõttes omapäi.
Nüüd igal juhul sööme hommikust, pakime viimsed asjad ja võtame suuna Brasiiliale! (st mõnda aega on ilmselt eetrivaikus)
Tenemos la moto*
* Tsikkel käes!
Eile oli siis lõpuks see suur päev, kui jälle oma tsikliga kokku saime. Toimus see Buenos Airese lennujaama kaubaterminalis, kus meil ei läinudki lõpuks üldse palju aega (vastupidiselt igasugu hirmujuttudele). Või tähendab, tegelikult kulus ikka suur osa tööpäevast, kuna siis, kui sinna hommikul jõudsime, selgus et enne me ratast kätte ei saa, kui meil on sellele olemas (kohalik) liikluskindlustus. Seda meil loomulikult ei olnud, mistõttu pärast mõningasi telefonikõnesid asjatundlikele inimestele põrutasime taksoga linna tagasi, et kindlustus muretseda. See ei olnud õnneks raske, ning kohe peagi kimasime lennujaama tagasi. Oligi pärastlõuna käes. Selleks ajaks otsustasid terminali asjapulgad lõunale minna. Pidasime siis isegi lõunat, ning seejärel läks trall edasi. Mind suurte komsude tõttu igaks juhuks lattu ei lastud, mistõttu ma pidin väljas ootama (uskuge või mitte, aga valvuriputka raadiost kuulsin Eesti noore lauljatari Meribel Müürsepa kunagist eurolaulu, “Morning Train” või mis ta nüüd oligi). Paari tunni möödudes ilmus Margus välja, ja ma ei suutnud uskuda, et ratas ongi käes. Kulus veel vast tunnike, et ratas korda seada, kompsud kohvritesse suruda, ning lennujaamast minema põrutada – vabadus!!! Loe edasi Tenemos la moto*
Tsiklit oodates
Täna oli meil kuues päev Argentina pealinnas. Kuidagi pikaks on see siinviibimine veninud – tahaks juba tsikli selga ronida ning tundmatusse kihutada… Aga kui me juba kord siin oleme, siis oleme katsunud oma aega mitmekülgselt sisustada. Näiteks üleüleeile käisime Buenos Airese külje all (või äkki isegi selle piiresse) asuval looduskaitsealal Costanera Sur, eile Rivadavia hospidalis ning täna riiklikus kaunite kunstide muuseumis. Vähemasti need on need kohad, mis rohkem meelde jäid.
Lõuna-Ameerika hõng
Viimase paari päeva jooksul oleme linna peal päris palju ringi jalutanud ning peab ütlema, et Buenos Aires on päris mitmekülgne – ühes kohas domineerib koloniaalstiil, veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel aga täiesti modernne, klaasist kõrghoonetega linn.