Täna hommikul ületasime Brasiilia piiri. Viisad olime päev varem valmis teinud Argentinas, Puetro Iguazu’s asuvas Brasiilia konsulaadis, kus kõik käis kähku (kell 9 taotlused sisse, kell 13 passid viisadega käes) ning läks maksma 74 ARS/in. Tsikli importimine võttis valdava osa piiriformaalsustele kulunud ajast (poolteist tundi vast) – ei olnudki midagi keerulist, lihtsalt andmete sissetrükkimine ametniku poolt käis teosammul.
Nüüd oleme aga Brasiilias! Kui hispaania keelega hakkasime juba tasapisi kohanema, siis nüüd, portugalikeelses keskkonnas olles on jälle kõik teistmoodi – olgugi, et olen portugali keelt omal ajal pisut õppinud, on peas kõik segi nagu pudru ja kapsad, st Brasiilia piiripunktis vastasin saksa keelt purssinud onule automaatselt juba hispaania keeles. Täitsa segi! Aga no vähemalt tean, kuidas on portugali keeles “Ma ei räägi portugali keelt” – abiks ikka.
Margus ütleb, et tal hakkasid sõites millegipärast kohe Brasiiliasse sisenedes kaks (1 ja 2) lugu peas kummitama – vana hea Mendes.
Peaks veel lisama, et kuigi ilmselt põhikuulsuse loole “Mas Que Nada” tõi Sergio Mendes, on originaali autor Jorge Ben. Lugu, mis algselt oli rohkem nö. vabamalt hingav ja “jatsukama” astumisega:
http://www.youtube.com/watch?v=dDlVZNfxVtE
Kuidas te siiani olete oma olme lahendanud? Kas magamine telgis või on paremaid ööbimisvõimalusi olnud? Ja kuidas teie tavaline sõidupäev siiani on välja näinud?
Praegu tundub, et me ei ole veel õiget rütmi sisse saanud – palju aega veetsime Buenos Aireses (hostelis) mootorratast oodates. BA-st põhja poole sõites oli maastik nii vesine (ilmselt üleujutuste aeg), et meie telk oleks ilmselt uppunud. Brasiilias on suurem osa maast tarastatud (ilmselt eramaa), nii et siiani ei olegi telkimiseks head kohta olnud. Hetkel veedame jälle aega linnamiljöös, tuttavate pool. Tegelikult on sellest hirmus kahju, sest telkimine ei ole hotellis/hostelis ööbimisest kuidagi halvem. Kui on hea koht (milliseid oleme matkates siin-seal ikka leidnud), siis on telkimine väga mõnus, ja enamasti tasuta. Ühel ja teisel põhjusel ootame väga, millal saame telgi üles panna 🙂
Kuna me oleme ära olnud nii lühikest aega, siis on tüüpilist sõidupäeva raske kirjeldada. Või siis… need, mis on Lõuna-Ameerikas olnud sõidupäevad, on ikka olnud 500-600 km päevas, ülejäänud päevad ei ole me sõitnud kilomeetritki, vaid omal jõul või kohaliku transpordiga liikunud. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis nii meil oligi ju plaanis!