Panama on küllaltki väike, pindalaks vaid 78 000 ruutkilomeetrit. Seepärast me sinna pikemalt pidama ei jäänud, küll aga väisasime kohustuslikku turismimagnetit, Panama kanalit – midagi väga suurejoonelist seal polnud, aga seal käimist ei kahetse ka, sest on ju tegemist majanduslikult väga tähtsa objektiga.
Räägiks lühidalt ühest positiivsest ja ühest negatiivsest kogemusest, mis meil on rahvusvaheliste firmadega tekkinud ning mis võiks ehk teistele pikaajalistele matkajatele huvi pakkuda.
Positiivselt nimetaks ära World Nomads’i, kellelt oleme ostnud tervisekindlustuse. Odav see muidugi pole, viimati maksime poole aasta eest kummagi eest 7000 EEK. Samas, nagu kusagil varem juba vist kirjutasime, ei ole taolise ettevõtmise jaoks sobivat firmat väga lihtne leida. Küll peab poliisi tingimuste kohaselt reis lõppema maksimaalselt aasta jooksul, küll leitakse, et mootorrattaga sõitmine on motosport ning seda leping ei kata. Paljud edumeelsemaid tingimusi pakkuvad kindlustusfirmad kindlustavad ainult USA või Ühendkuningriigi kodanikke.
Pärast kaht siinveedetud nädalat jõudis eile kätte aeg oma kompsud kokku pakkida ning end jälle teele asutada. Kui mõned erandjuhud välja arvata, on lahkumine alati raske. Sest eneselegi märkamatult hakkad juuri ajama, sätid asjad oma käe järgi. Ja mugavused! Inimene harjub mugavustega nii kergesti!
Kuid seekord tähendas see lisaks lahkuminekut sõpradest, keda me varem ei tundnudki, kuid kellega koos veedetud aeg oli üdini positiivne. Jah, minna oli raske, kuid minema pidi, sest… nii labane kui see ka ei tundu, on meil ju plaan ja eesmärk teha maakerale 1000 päevaga ring peale. Unistus, mille nimel sai mitu aastat tööd tehtud. Nüüd on see unistus elus.
Eile tekkis mul tänu Eestist siia tulnud vabatahtlikule, Eva-Liisale, võimalus turvaliselt külastada Bogotá vaesemat linnaosa, Ciudad Bolívari. “Turvaliselt” tähendab siinkohal siis seda, et minek toimus koos kohaliku sotsiaaltöötajaga, kes kanti hästi tunneb ja kes on ka kohalike jaoks “oma jope”. Tavaliselt hoiatatakse turiste vaeste linnaosadesse sattumise eest, sest seal lokkab kuritegevus. Seepärast võiks arvata, et tegemist oli pisut ekstreemihõngulise ettevõtmisega, kuid kui väga aus olla, et igasugune ärevus sihtkoha suhtes haihtus kui tina tuhka niipea kui sealsamas bussi pealt maha astusime.
Loe edasi Bogotá agulist
Bogotá lähistel saime üle pika aja taas kokku eestlastega, seekord küll täiesti planeeritult – varasemast olid meil olemas ühe Eesti-Colombia segapere kontaktid, kelle juures siis juba hea mitu päeva tagasi maandusime. Eve ja Ernesto koos toredate laste Lena ja Rafaeliga võtsid meid kirjeldamatult hästi vastu, ehkki meie varasem kokkupuude nendega piirdus vaid lühida meilivahetusega. On ju üks asi puhaste linadega voodi ja soe dušš, hoopis teine aga see, kuidas sul tekib tunne, justkui oleksid tõesti oodatud – ja siin on tõesti tunne, nagu oleksime kodus.
Konkreetsemat plaani selles osas, kui pikaks ajaks me siia jääme, meil tollal polnud, sest eelkõige pidi see sõltuma sellest, millal kõik tegemist vajavad asjad tehtud saavad. Olulisemateks siis näiteks uue Brasiilia viisa taotlemine, marutaudi kordussüstide saamine ning uute rehvide ostmine. Kuna meie saabumise ajal oli aga juba käimas lihavõttenädal, tähendas see igasugu asjade edasilükkumist, ja nii peaks me passid viisadega kätte saama algava nädala neljapäeval. Niisiis ka vaktsineerida kavatseme end tuleval nädalal. Rehvidega on lugu aga keerulisem – kuna me aeg-ajalt ka offroadi harrastame, vajame ka vastavaid rehve, kuid siin on nende leidmisega raskusi – meie ratta mõõdule on saada peaasjalikult asfaldile mõeldud “kummi”. Öeldakse aga ju, et kes otsib, see leiab, nii et me ei ole veel lootust kaotanud.
Riobambast, täiesti tipp-topp korras, ent pisut igavast linnast, otsustasime vaatama sõita Ecuadori väidetavalt ühte kaunimaid paiku, ehk Quilotoa laguuni. Ehkki sõit sinna toimus mööda küllaltki väikest teed ning läbi mägisema piirkonna, oli just seal selgelt näha, kuidas Ecuador on Lõuna-Ameerika kõige tihedamalt asustatud riik (väidetavalt 45 inimest ruutkilomeetri kohta) – asustus oli igal pool, majad mäenõlvadele laiali puistatud.
Peruu tuntuima turismimagneti, Machu Picchu, jätsime pärast pikka kaalumist vahele. Mingit erilist tungi sinna minna polnud niikuinii, ning kui olime kuulnud, milliseid summasid tahab sinna ainsa firmana viiv Peru Rail rongipileti eest (odavaim üheotsapilet Cuscost 48 USD), ning millised turistihordid sealt eest leiab, ei olnud tahtmist enam pea-aegu üldse. Marguse visalt taanduv bronhiit ka veel lisaks – vihmaperioodil külmades kõrgustes higistada oleks vist liig.
Kui pea nädal aega tagasi Cuscosse saabusime, oli juba pime, kuid juba siis oli selge, et tegemist on võluva linnaga. Kui seda peaks kuidagi iseloomustama, siis esimese asjana kerkivad silme ette valgeksvõõbatud majad ning mäkke ronivad munakivitänavad. Ja väjapeetus, läbimõeldus – pärast La Pazi kaost on siin kõik jooned justkui joonlauaga tõmmatud, vähemalt jääb selline mulje.
Pärast La Pazi maandusime kaheks päevaks Copacabanas, Titicaca järve ääres. Tee sinna oli päris kena ning sisaldas Titicaca ja Huynaymarca järve vahelise väina ületust.
Kui me mõned päevad tagasi oma pangakontot vaatasime, jäime sõnatuks – meie abipalvele oli vastanud kakskümmend neli inimest, kes olid ürituse toetuseks meie kontole kandnud kokku 20 171.20 krooni.
Arvestades praegust majandusseisu, on see väga suur summa, ja nii mõnigi kindlasti mõtleb seda postitust lugedes endamisi, miks küll toetavad inimesed kellegi motomatka, mitte aga näiteks keskkonnahoidu või lastekodulapsi.