USA keskosa ei ole põnevate maastike poolest just õnnistatud, nii et peamiseks atraktsiooniks on siin linnad. Mõned päevad tagasi viis tee meid Detroiti. Kuuldavasti ei ole palju inimesi, kes sellesse USA “mõrvapealinnaks” ristitud linna ihkaks minna. Praeguse majanduslanguse kontekstis on USA autotootmismeka kuidagi eriti nukker – kes siis ikka traditsiooniliselt suure kütusekuluga USA sõidukit osta tahab, kui Euroopa ja Jaapan/Korea palju säästlikumaid alternatiive toodavad.
Ehkki paljude jaoks on Detroidis tõmbenumbriks Fordi ja Chrysleri ja muud sarnased muuseumid, läksime meie sinna hoopis teisel põhjusel – Detroidil on mängida oluline roll muusika ajaloos, ning seda peetakse techno sünnilinnaks. Meie eesmärgiks oligi näha seda keskkonda, mis muusikuid inspireeris. Loe edasi Detroit→
Veetsime Colombias terve kuu, ja ometi ei saanud miskipärast mahti sellest intrigeerivast riigist pikemalt kirjutada. Hiljem, kui olime sealt juba lahkunud, olime jällegi niivõrd ametis uute maade avastamisega, et… Aga parem hilja, kui mitte kunagi! Siin mõned muljed.
Mõned päevad tagasi viis tee meid läbi Rocky Mountainsi nime all tuntud piirkonna. Eks igasugu mägesid oleme tänaseks näinud küll ja küll, nii et mingeid erilisi erutusvärinaid sellega seoses eelnevalt ei tekkinud. Seda suurem oli meie üllatus kohale jõudes.
Põikasime sisse Monument Valley‘sse, mis on tuntud selle poolest, et seal kõrguvad keset platood kõrged, järskude külgedega liivakivikünkad, meenutades oma väljanägemiselt ausambaid.
Oma esimese turismivisiidi USA-s tegime Joshua Tree National Park’i. Oma nime on see saanud lühilehise tääkliilia (ingl.k. Joshua tree) järgi, mida seal ohtrasti kasvab. Üks omamoodi huvitav, täiesti fotogeeniline taim! Loe edasi Joshua Tree rahvuspark→
Terve üleeilne hommik möödus pabistades. Mul läks isegi kõht lahti. Ja kõik sellepärast, et ees oli katse siseneda Ameerika Ühendriikidesse. Mitte, et me oleksime mingid pätid, kes tahavad unistuste maal illegaalselt tööle hakata, kuid kui natuke mõelda, siis põhjuseid, miks keelduda meid sisse laskmast, ei ole vaja kaugelt otsida. Pole meil ju Eestis ei kodu ega töökohta, möödunud aastatel oleme käinud kurjuse telje riikides (õnneks on templid vanades passides). Kindlasti on midagi veel – teatavasti langetab lõpliku otsuse sisenemise kohta piirivalveametnik. Enne piirile jõudmist printisime tõendusmaterjaliks välja hunniku pabereid – konto väljavõtted ja muud säärast.
Pärast San Cristóbal de las Casas’t oli plaan sõita Vaikse ookeani rannikuni ja siis mööda rannikut hakata põhja poole liikuma, vältimaks üht suurimatest linnadest maailmas, Mexico Cityt. Enne, kui rannikule jõudsime, pidime läbima mägise rajooni, kus pilved meiega ühel kõrgusel salapäraselt mööda mäekülgi üles-alla liiguvad. Nagu sellistel kõrgustel ikka.
2100 meetri kõrgusel asuvasse San Cristóbal de las Casase linna plaanisime jääda vaid üheks ööks. Lonely Planetist loetud jutt järjekordsest koloniaalimest ei suutnud meis vaimustust tekitada, pigem olime motiveeritud asjaolust, et üks magamata öö (vt eelmist postitust) vajas kompenseerimist. San Cristóbal näis olevat selline koht, kus saab end korralikult, ilma turvalisuse pärast kartmata välja magada.
Hommikul rutates linnavalitsuse büroosse minnes, et Mehhiko teede kaarti leida, jõudsin aga arusaamisele, et selles linnas on midagi sellist, mida ei ole teistes linnades, mida oleme siiani külastanud. Nii sündis otsus jääda veel üheks ööks.
Jõudsime riiki nimega Belize. See riik on omapärane selle poolest, et erinevalt valdavast osast Lõuna- ja Kesk-Ameerika riikidest ei pääsenud siin mõjule ei hispaania ega portugali kolonisaatorid, vaid pikka aega oli see hoopis briti asumaa. Nii ongi juhtunud, et kui looduse ja arhitektuuri poolest võib selle väga lihtsasti mõne naabriga segamini ajada, siis kultuur on siin täitsa teine teema.
Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla Costa Ricas rehvi sattunud nael, korrumpeerunud liikluspolitseinik, Ometepe saarNicaraguas ja jõudmine Granadasse, järjekordsesse koloniaallinna.
Costa Rica ühest väiksemat sorti rannalinnast Jacóst minema sõitma hakates avastas Margus, et tagarehv on kummaliselt tühi.
