Ekh pisut hektiline, kuid selline India ju ongi – vähemalt meie arvates. Sekka mõned lõigud Nepalist.
Kel parem netiühendus, saab videot vaadata ka parema eristusvõimega ja üle terve ekraani. Selleks tuleb video käima panna, seejärel klikkida alumisel menüüribal ta 360p pealt 720p (HD) peale, ning seejärel klikata kõrval olevat nelja noolega nuppu.
Niisiis võtsime ette Khardung La, Guinnessi andmetel maailma kõrgeima mootorsõidukiga ligipääsetava kuru. Otsisime kohvrisügavustest selleks puhuks välja isegi Eesti lipu, et asi oleks pidulikum. On ju Gessu arvatavasti esimene Eesti registreerimismärgiga tsikkel, mis nii kõrgel käinud. Meie kaart näitas Khardung La kõrguseks peadpööritavad 5606 meetrit.
Pärast seda, kui olime Delhis veetnud kaheksa päeva, viskas igapäevane talumatu leitsak (pärastlõunased temperatuurid +42-45C vahel) lõpuks täitsa üle. Meile ei meeldi suured linnad, aga kuidagi on nii välja kukkunud, et jääme nendesse pikalt pidama – mingeid asju ajama või probleeme lahendama. Mõnes linnas õnnestub koduneda, mõnes mitte. Delhi kuulub ilmselt viimaste kilda, nagu Buenos Aireski, kus veetsime ekspeditsiooni alguses üle mõistuse palju aega. Buenos Aires ei kostitanud vähemalt sitahaisuga igal tänavanurgal, ning seal polnud ka tüütuid rikšamehi, nii et pikemaajalisel viibimisel on tal Delhi ees mõned eelised.
Öeldakse, et õnn on siis, kui õnnetust ei ole, ning et kõige suurem õnn on tervis – tõepoolest, oleksime pidanud kõrgematele jõududele tänulikud olema, et luud-kondid terveks jäid, sest oleks ju võinud minna palju, palju hullemini. Ilmselgelt oli meie tänamatusel tagajärg, sest Agrasse, kuulsa Taj Mahali juurde jõudes tabas Margust võimas kõhuhäda. Nagu lekkivast paagist veel vähe poleks!
Nagu eespool räägitud, tegelesime Alice Springsis muuhulgas lubade taotlemisega aborigeenide maa läbimiseks. Austraalias on nimelt palju maad aborigeenide kogukondade käes, ning kui juhtub, et sinu kavandatav teekond kulgeb läbi aborigeenide maa, tuleb enne teeleasumist aborigeenidelt luba küsida. Kuulukse, et ilma vastava paberita aborigeenide maal vahele jäädes ähvardavat trahv summas kuni 2000 AUD.
Meie jaoks tundus ahvatlev tee, mis kulgeb Uluru – Kata Tjuta rahvuspargist Lääne-Austraalia väikelinna, Lavertoni. Eks ahvatlev eelkõige just seetõttu, et enam kui tuhandel kilomeetril, mis jääb nende kahe punkti vahele, ei ole kübekestki asfalti. Mis selles siis nii head on, võiks küsida, kuid ega head põhjendust sellele ei ole – ilmselt on see minimaalne inimasustus ja maalähedus, mis meid paelub. Pealegi, teades, et pea ootab meid ees üleasustatud Aasia koos kogu oma liikluskaosega, üritame pärapõrgus olemisest viimast võtta.
Räägiks lühidalt ühest positiivsest ja ühest negatiivsest kogemusest, mis meil on rahvusvaheliste firmadega tekkinud ning mis võiks ehk teistele pikaajalistele matkajatele huvi pakkuda.
Positiivselt nimetaks ära World Nomads’i, kellelt oleme ostnud tervisekindlustuse. Odav see muidugi pole, viimati maksime poole aasta eest kummagi eest 7000 EEK. Samas, nagu kusagil varem juba vist kirjutasime, ei ole taolise ettevõtmise jaoks sobivat firmat väga lihtne leida. Küll peab poliisi tingimuste kohaselt reis lõppema maksimaalselt aasta jooksul, küll leitakse, et mootorrattaga sõitmine on motosport ning seda leping ei kata. Paljud edumeelsemaid tingimusi pakkuvad kindlustusfirmad kindlustavad ainult USA või Ühendkuningriigi kodanikke.
Pärast kõrgushaiguse suht raskel kujul läbi põdemist pole mul Boliivias tervis päris korras olnud. Huvitav on kõrgushaiguse puhul see, et mõnede allikate väitel hakkab see paremini külge neile, kellel parem füüsiline vorm. Meie paistame olevat heaks näiteks selle väite tõesusest – ehkki minu füüsiline vorm on parem Kariina omast, ei pidanud tema kõrgushaiguse all kaugeltki nii dramaatiliselt kannatama kui mina.
Igatahes kui Uyunis puhates hakkasid mul ilmnema paranemise märgid, siis Potosíst alates on tervislik seisund läinud uuesti allamäge – ikka seesama jõuetus ja uimasus, lisaks nohu, mis vaatamata ravimisele ära ei taha minna. La Pazis pani korraliku põntsu vaktsiinisüst, mille tulemus oli köha ja kõrge palavik (üle 38 kraadi). Minu teooria on, et ma pole kõrgushaigusest täielikult veel paranenud, organism on nõrk ja korjab seega kõik halva kergesti üles. Tegelikult ongi Boliivas olek minu jaoks olnud nagu mingi hallutsinatsioon – raske hingata, pea käib ringi, ent siin kõrgustes on loodus lummavalt fantastiline, justkui teiselt planeedilt.
Täna saame vist lõpuks liikuma La Pazist Copacabana poole. Kinni jäime siia ennekõike selletõttu, et mul otsustas pärast vaktsiinisüsti palavik kallale tulla, mis mitu päeva taanduda ei tahtnud.
(veel…)
Potosíst vurasime Sucresse, kus veetsime kaks ööd. Tõtt-öelda seal midagi väga ägedat polnud, tegime linna peal jalgsi tuuri, kus käisime läbi suurema osa seal asuvaid kirikuid. Kaalusime dinosauruse-bussi, mis viinuks dinosauruste jälgede (fossiilid) juurde, ent see näis olevat paras ülepromotud turistilõks, mistõttu jätsime selle ära.
