Kui juba Ushuaias olime, oleks olnud patt jätta minemata Tierra del Fuego rahvusparki, kus asub turistide poolt üleekspluateeritud “tee lõpp”. Kohustuslik klõps tehtud, saime mahti natuke ka pargis endas ringi vaadata. Kuigi maailma lõpust oleks oodanud ehk rohkem suurejoonelisust ja draamat, võlus koht meid hoopis vaikse iluga – küllalt madalad, ent ometi väärikad puud, varjulised metsasalud, väikesed ojad. Ei ühtegi lumist mäetippu ega jääliustikku. Tuul oli siiski päris karge ning väljas söögi tegemine võttis sõrmed päris kangeks. Telgis ööbides võisime aeg-ajalt kuulda möödakappavate hobuste kapjade all maad müdisemas.

(veel …)

Täna, oma retke saja esimesel päeval jõudsime end maailma kõige lõunapoolseimaks linnaks nimetavasse Ushuaiasse. Tee, mis siia toob, kulgeb pikalt üle tuulise Patagoonia väljade, kuni katkeb hetkeks, jätkudes Tulemaa saarel, mis lõunaosas meenutab meile juba üsnagi kodu, ning veel kaugemas lõunaosas Skandinaavia põhjaosa.

(veel …)

Pärast seda, kui Dakari jälgimisest oli isu täis saanud, võtsime suuna UNESCO nimekirja kuuluvale Valdési poolsaarele. Maastik on seal suuremas osas kohutavalt üksluine – tasane, ning nii kaugele kui nägema ulatub, pole muud kui puusakõrgused põõsad ning liiva üles keerutav tuul. Õnneks kohtasime aeg-ajalt üle tee tõttamas mõnd guanaakot ning nandusid (või vähemalt nandu moodi linde). Poolsaare võlu peitub siiski rannaääres, kus on juba huvitavamad pinnavormid ning kus võib pesitsemas kohata hülgeid, merilõvisid ja pingviine. Kevadeti tulevad ranna äärde paarituma ka vaalad, kes meil seekord enesestmõistetavalt nägemata jäid, kuna suvi käes.

(veel …)

Seekord väike sündmus meie GSi jaoks:

Tean sama ratta omanikku, kellel ligi 700 000 km sõidetud ilma kap-remondita, nii et meie “väikest” numbrit vaadates peaks siis mootor nüüd olema korralikult sisse sõidetud ja oma tervise parimates aastates 😉

Peale Wilbersi “valu tagumikus” amordi probleemi pole muud esinenud. Kümme aastat vana originaalamort jäi tervena koju, kui ratas oli sõitnud üle 80 000 km ja Wilbersi kasuks otsustasime ennekõike väsinud ning nõrga vedru pärast, nii et amorti ei oleks ka saanud süüdistada, kui originaal oleks alla jäänud.

Teisisõnu on pill ennast kogu selle lõhkumise ja piinamise all siinsetes väga halbades tee- ja kliimaoludes väga eeskujulikult üleval pidanud. Eks näis, mis edasine toob.

Sõitsime kaks päeva kaasa Dakari rallil.

(veel …)

Aastavahetus on nüüd kenasti selja taga. 31. detsembri hommikul pakkisime kola kiirustades kokku, et lõunaks Uruguaisse ja õhtuks tagasi Buenos Airesesse jõuda – kilomeetreid pisut üle 300 ühes suunas. Nimelt otsustasime amordi äratoomise plaani veidi muuta, st minna praami asemel hoopis tsikliga. Pabistasime juba ette teel olevate politsei kontrollpunktide pärast – üsna eredalt on veel meeles see, kui meilt väidetava kiiruseületamise eest 300 USD sooviti saada. Ei tea, kas politseinike ridades valitses uusaastaootus või oli asi vihmale kiskuvas ilmas, igatahes ei peetud meid kordagi kinni. Piiriületus Colón-Paysandú oli lihtne – mootorratta ajutisse impordidokumenti kirjutati päritolumaaks rõõmsasti “Stonia” ning peagi veeresime juba Uruguai pinnal. (veel …)

See, et sa oled Eestist, tähendab reisides päris palju selgitamist, et kust sa täpselt pärit oled. Paljud inimestest, keda oleme siiani kohanud, arvavad, et Eesti on osa (üllatus-üllatus) Venemaast, paljud ei oska aga üldse midagi arvata. Olukord on ikka päris nukker, aga samas me ei eeldagi, et kõik peaksid Eestist teadma.

Näiteks üks iisraellane, kellega Buenos Aireses kohtusime, ütles ise ka, et tema teadmised Eestist piirdusid varem vaid sellega, et kui kunagi Iisraeli jalgpallimeeskond (mis pidi olema alla igasugust arvestust) Eestit võitis, tehti ühes huumorisaates nalja, et küllap mõeldi selline asi nagu Eesti ja kogu see mäng lihtsalt välja, et iisraellased end nii kehvasti ei tunneks.

Seda suurem oli minu üllatus kui eile minu käest apteegis küsiti, kust ma olen, ning kui seejärel püüdlikult “Estoonia” hääldasin ja hakkasin juba selgitama, et “see on üks väike riik Põhja-…”. “Jah, jah, Põhja-Euroopas,” jätkas müüja “Eesti, Läti, Leedu. Eesti sai 1991. aastal iseseisvaks.” Mul vajus lõug vist sõna otseses mõttes maani. Mõne geograafia- ja ajalooõpingud ei ole ikka olnud üldse asjata!

Meil siin +30C kanti ning pole just kõige õigem jõulutunne. Kohalikud ütlevad küll, et mis te neid koduseid jõule taga igatsete – pidage pühi nii nagu siin kombeks, grilli ja tšilliga, käige basseinis ja… no ma ei tea – kuhu jääb kogu see pidulikkus, pühalikkus ja müstika. Mulle meenub lapsepõlvest, et lõke sai süüdatud ja šašlõkki tehtud ainult kord aastas, jaaniööl. Nüüd, kui poeletid ägavad grillvorstide ja šašlõkilihade valiku all, ei ole selles enam midagi erilist. Nii tundubki veider jõule pidada millegi nii igapäevasega kui seda on grill, eriti veel siin. Alles eile grillisime!

OK, tegelikult loob jõulutunde miski muu, mitte see, kus me oleme või mida sööme. Sel aastal oleme me liiga kaugel, et peita kinke kodus ehitud kuuse alla, ning et et anda heade sõpradele südamlik kallistus. Ja vot sellest on tõeliselt kahju!

Peame oma jõulud siin spartalikus Dakar Motos. Kui väga palav pole, saan ehk hakkama glögi keetmisega. Ja verivorstid on siin täiesti saada – pisut teistsugused, aga siiski.

Selleaastane jõulusoov: et kõik rikkis olevad asjad korda saaks ning et vähemalt mõnda aega miski nässu ei läheks. Kuu aega kasvõi, see oleks juba hea!

Üks häälest ära jõuluehte pinin keset Buenos Airese rahvarohket Retiro rongijaama:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/BA-j6ulud.mp3]

Häid jõule kõigile!

🙂

… ja ehkki plaanidel on kombeks muutuda, siis me väga-väga loodame, et SEE plaan toimib. Nimelt on meie hea sõbra Oti vanemad aasta viimastel päevadel Tallinnast Montevideosse lendamas ja meil on uhiuus Öhlinsi amort Eestisse ära tellitud. See peaks enne nende äralendu kohal olema, nii et nad saavad selle kotti pista ja Uruguaisse toimetada, kuhu ma neile vastu lähen, et pärast amordiga Argentinasse naasta. Hea plaan, kas pole? Kuidagi palju lülisid ainult, nii et jääb loota, et ükski neist alt ei vea:

• kas amort jõuab õigeks ajaks Eestisse, st nagu lubatud, jõuluks
• kas amort kui kahtlase välimusega ese lubatakse lennukile (registreeritud pagasisse loomulikult)
• kas kott ei lähe kahe ümberistumise käigus kaduma
• kas Argentina ametnikel ei teki tahtmist minu pagasit kontrollida ja impordimaksu nõuda

Alles see oli, kui hõiskasime, et amort on nüüd korras ja et võime lõpuks Buenos Airesest (vähemalt ajutiselt) minema sõita.

(veel …)