Alice Springs on kuulus eelkõige oma asukoha poolest – Austraalia südames, kaugel suurematest asustatud punktidest (ega ta ise oma 30 000 elanikuga ka teab mis metropol pole), kuid lähedal siinsele suurimale vaatamisväärsusele – suurele liivakivimürakale, mida põlisrahvad kutsuvad Uluru’ks. Selle ümber on sadade tuhandete ruutkilomeetrite viisi kõrbemaastikke, kus elutingimused on nii rasked, et isegi linnud ei laula. Ühesõnaga – Alice Springs asub pärapõrgus.
Üleeile oli siis lõpuks see päev, kui oma asjad pakkisime ning Dorothyle ja Raulile head aega ütlesime.
Oleme mõneks päevaks mu endise ingliskeeleõpetaja Jeannie juurde peatuma jäänud, kellel ilus majake maakohas, Milwaukee lähistel (USA-s on sõnal “lähistel” muidugi hoopis teine tähendus kui näiteks Eestis – Milwaukee on siit 43 miili ehk pea 70 kilomeetri kaugusel), Michigani järve ääres. Nüüd on olnud aega “pisiasjadele” tähelepanu pöörata.
Põikasime sisse Monument Valley‘sse, mis on tuntud selle poolest, et seal kõrguvad keset platood kõrged, järskude külgedega liivakivikünkad, meenutades oma väljanägemiselt ausambaid.
Suur kanjon (ingl.k. Grand Canyon) – kes siis sellest kuulnud poleks. Tegemist on vast USA ühe tuntuima turismimagnetiga, ning meie eilne käik selle servale tõestas, et täiesti põhjendatult. Kanjoni suunas sõites kulgeb tee pikki miile mööda rantšodega ääristatud tasandikku, mis mitte kuidagi ei reeda, mis ootab ees. Ootaks ju mägisemat maastikku, mis kuidagi vaimu ette valmistaks. Aga ei! Põllud lähevad üle männimetsaks ja kohe üldse ei tahaks uskuda, et SIIN võiks asuda midagi niivõrd üüratut.
Oma esimese turismivisiidi USA-s tegime Joshua Tree National Park’i. Oma nime on see saanud lühilehise tääkliilia (ingl.k. Joshua tree) järgi, mida seal ohtrasti kasvab. Üks omamoodi huvitav, täiesti fotogeeniline taim! (veel …)
Pärast San Cristóbal de las Casas’t oli plaan sõita Vaikse ookeani rannikuni ja siis mööda rannikut hakata põhja poole liikuma, vältimaks üht suurimatest linnadest maailmas, Mexico Cityt. Enne, kui rannikule jõudsime, pidime läbima mägise rajooni, kus pilved meiega ühel kõrgusel salapäraselt mööda mäekülgi üles-alla liiguvad. Nagu sellistel kõrgustel ikka.
Mõned päevad tagasi saabusime Mehhikosse, mis on meie jaoks viimane riik enne USA-sse jõudmist. Piiriületus oli väga konkreetne, ehkki koopiamasina vahet jooksmine võttis jälle parajalt aega.
Esimese asjana võtsime Yucatáni poolsaarel ette teekonna Chichén Itzásse, maiade ühte tuntumasse arheoloogilisse leiupaika. Arhitektuuriliselt on see väga mitmekesine – peale sümboliks saanud püramiidide leiab sealt ka igasugu muid struktuure, sealhulgas rohkelt sambaid. Huvitav on mõelda, mismoodi maailma eri paigus asunud iidsed tsivilisatsioonid on oma ehituskultuuris tulnud väga sarnastele lahendustele – sambaid oleme näinud ju nii Kreekas kui Iraanis, kuulsas Persepolises. Ja nüüd siin ka!
Guatemala piirile jõudes selgus, et oleme valinud küllaltki eksootilise ületuskoha. Nimelt oli Kariibi merele kõige lähemas piiripunktis küll migratsioonikontroll, ent aduanat ehk tollikontrolli polnud. Selleks, et ka tsikkel legaalselt riiki sisse tuua, pidime kärutama mõnikümmend kilomeetrit eemal asuvasse Puerto Barriose sadamasse. Seal saime paberid korda ning tsikli külge nõutava kleebise – seekord saime odavalt läbi, tsikli import maksis vaid 5 USD. Pärast kogu üritust olime parajalt väsinud, ning teele asudes hakkasime pilguga telkimiskohta otsima. Ikka sama probleem, mis mujal – okastraataed igal pool ees! (veel …)
Panama on küllaltki väike, pindalaks vaid 78 000 ruutkilomeetrit. Seepärast me sinna pikemalt pidama ei jäänud, küll aga väisasime kohustuslikku turismimagnetit, Panama kanalit – midagi väga suurejoonelist seal polnud, aga seal käimist ei kahetse ka, sest on ju tegemist majanduslikult väga tähtsa objektiga.
