Valminud on ka Põhja-Ameerika piltide galerii, millega saab tutvuda siin.

Nüüd tagantjärele veidi ka tsikli ettevalmistustest pikaks sõiduks üle Vaikse ookeani. Nagu varasemalt sai juba kirjutatud, veetsime suurema osa Vancouveris oldud ajast, organiseerides tsikli transporti Vancouverist Sydney’sse. Eks tegelikult algas organiseerimistöö juba oma kuu aega varem, kui hakkasime erinevaid transpordifirmasid hinnapäringutega pommitama. Lõppkokkuvõttes ei saanud aga määravaks mitte niiväga hind (sest raha küsivad nad kõik enam-vähem ühepalju), vaid hoopis aeg – otsustasime selle kasuks, kes lubas tsikli üle ookeani saata kolme nädalaga (mõni pakkus lausa kuut nädalat). (veel …)

Air Berlini äpardusega meil saaga ei lõppenud. Kui olime pühapäeva varahommikul lõpuks Vancouverist Düsseldorfi jõudnud, helistasin kohe Air Balticule ning palusin broneerida kohad  sama päeva õhtul väljuvatele lendudele Hamburg-Riia-Tallinn (Estonian Airi piletit ümber vahetada ei saanud, ning uus pilet oleks olnud tunduvalt kallim, Air Baltic pakkus aga lendu küllaltki soodsalt). Tütarlaps teisel pool toru oli väga lahke ja abivalmis ning rääkis väga head inglise keelt, nii et see etapp läks raskusteta.

(veel …)

Mõnikord käivad asjad kole kiiresti. Kui veel nädal aega tagasi oli veel küllaltki ebaselge, mis saama hakkab, st kuidas meie tsikkel Austraaliasse saab, ning millal me Põhja-Ameerikast üldse stardime, siis viimased päevad oleme tegelenud otsustamise ja organiseerimisega. Tulemuseks on see, et tsikkel on transpordifirmale üle antud ning meil on lennukipiletid ostetud. Meie taaskohtumine leiab ennustuste kohaselt aset septembri esimeses pooles Sydneys. Seni teeme “aega parajaks” Eestis.

Üheks põhjuseks, miks otsustasime vahepeal Eestisse tulla, on see, et tsikli transport üle ookeani võtab kaua aega (tsikli üleandmisest selle kohalejõudmiseni umbes neli nädalat). Sestap oli meil valida, kas redutame seni küllaltki kallis Sydneys, või lendame vahepeal Eestisse ning sealt hiljem Austraaliasse, et tsikliga jälle kokku saada. Kaalusime ka varianti tsiklit oodates Austraalias tööd leida, kuid sellele ei saa väga kindel olla, kuna ka seal on majanduslangus oma töö teinud ning tööturu kokku kuivatanud.

(veel …)

Veetsime Colombias terve kuu, ja ometi ei saanud miskipärast mahti sellest intrigeerivast riigist pikemalt kirjutada. Hiljem, kui olime sealt juba lahkunud, olime jällegi niivõrd ametis uute maade avastamisega, et… Aga parem hilja, kui mitte kunagi! Siin mõned muljed.

(veel …)

Viimaste päevade märksõnadeks võiks olla Costa Ricas rehvi sattunud nael, korrumpeerunud liikluspolitseinik, Ometepe saar Nicaraguas ja jõudmine Granadasse, järjekordsesse koloniaallinna.

Costa Rica ühest väiksemat sorti rannalinnast Jacóst minema sõitma hakates avastas Margus, et tagarehv on kummaliselt tühi.

(veel …)

Eile oli see päev, kui panime oma Gessu lennuki peale. Pärast kella neljast äratust jätsime täna varahommikul pererahvaga hüvasti ja astusime ise teise lennuki peale, et talle Panamasse järgi lennata.

Tsikli transpordi korraldamine kulges viperusteta, ent siiski kulus palju aega. Peamiselt ootamisele, kuni keegi koopiaid teeb või paberitelt andmeid käsitsi ümber kirjutab. Samuti paberite viimisele kaubaterminalist tolli ja tagasi. Kindlasti üle poole tunni kulus standardmenetlusse kuuluvale tsikli läbiotsimisele narkopolitsei poolt. Selleks pidime kõik asjad kohvritest-kottidest välja võtma, et neid oleks aga mugav katsuda ja nuusutada. Lisaks meie Therm-a-Rest magamisalustele nuusutati läbi ka meie sõidusaapad – no hea seegi, et neil oli Bogotás olles võimalus pikalt “tuulduda” 😉

(veel …)

Panin kokku väikese videomaterjali Peruust:

“HQ” nupp videopleieri akna all mängib videot paremas kvaliteedis (kel parem internetiühendus).

Peruu tuntuima turismimagneti, Machu Picchu, jätsime pärast pikka kaalumist vahele. Mingit erilist tungi sinna minna polnud niikuinii, ning kui olime kuulnud, milliseid summasid tahab sinna ainsa firmana viiv Peru Rail rongipileti eest (odavaim üheotsapilet Cuscost 48 USD), ning millised turistihordid sealt eest leiab, ei olnud tahtmist enam pea-aegu üldse. Marguse visalt taanduv bronhiit ka veel lisaks – vihmaperioodil külmades kõrgustes higistada oleks vist liig.

(veel …)

Pärast La Pazi maandusime kaheks päevaks Copacabanas, Titicaca järve ääres. Tee sinna oli päris kena ning sisaldas Titicaca ja Huynaymarca järve vahelise väina ületust.

(veel …)