Eile tekkis mul tänu Eestist siia tulnud vabatahtlikule, Eva-Liisale, võimalus turvaliselt külastada Bogotá vaesemat linnaosa, Ciudad Bolívari. “Turvaliselt” tähendab siinkohal siis seda, et minek toimus koos kohaliku sotsiaaltöötajaga, kes kanti hästi tunneb ja kes on ka kohalike jaoks “oma jope”. Tavaliselt hoiatatakse turiste vaeste linnaosadesse sattumise eest, sest seal lokkab kuritegevus. Seepärast võiks arvata, et tegemist oli pisut ekstreemihõngulise ettevõtmisega, kuid kui väga aus olla, et igasugune ärevus sihtkoha suhtes haihtus kui tina tuhka niipea kui sealsamas bussi pealt maha astusime. Loe edasi Bogotá agulist→
Ecuadori keskosa mägikülamaastikest väsinuna maandusime ööl enne Quitosse jõudmist olude (st pimeduse) sunnil teeäärses motellis. Nagu näiteks Brasiiliaski, on Ecuadoris küllaga selliseid majutuskohti, mis rendivad tube välja ka mõne tunni kaupa. Kohe me aru ei saanud, et oleme taolisse kohta sattunud, sest tavaliselt on neil kõrge müür ümber (et keegi juhuslikult möödudes seal parkivat abikaasa numbrimärgiga autot ära ei tunneks), kuid sellel polnud. Kord sattusime Brasiilas, jällegi olude sunnil, ööbima “Motel Miami’sse” – seal oli ikka nagu kord ja kohus, peegel laes, telekast tuli ainult pornot ning sisse sai lülitada neoonvalgust (igal juhul oli seal ööbimine pisut veider elamus!). Siin aga oli tuba nagu tuba ikka, ainult et öökapil oli preservatiiv ja seinal nupp kirjaga “muusika”. Paraku ei tulnud sealt ei meeleolumuusikat, rumbat ega salsat. Aga õnneks oli ka piisavalt vaikne 😉
Viimased päevad on mööda Panamericana peateed Peruus olnud suht kõva “andmine”. Õnneks on enamasti tegu suht korraliku asfaldi ja sirge teega, mis on andnud võimaluse vahemaid kiiresti läbida – me pole just suured Peruu fännid.
Kui pea nädal aega tagasi Cuscosse saabusime, oli juba pime, kuid juba siis oli selge, et tegemist on võluva linnaga. Kui seda peaks kuidagi iseloomustama, siis esimese asjana kerkivad silme ette valgeksvõõbatud majad ning mäkke ronivad munakivitänavad. Ja väjapeetus, läbimõeldus – pärast La Pazi kaost on siin kõik jooned justkui joonlauaga tõmmatud, vähemalt jääb selline mulje.
Potosíst vurasime Sucresse, kus veetsime kaks ööd. Tõtt-öelda seal midagi väga ägedat polnud, tegime linna peal jalgsi tuuri, kus käisime läbi suurema osa seal asuvaid kirikuid. Kaalusime dinosauruse-bussi, mis viinuks dinosauruste jälgede (fossiilid) juurde, ent see näis olevat paras ülepromotud turistilõks, mistõttu jätsime selle ära.
Uyunist Potosísse, väidetavalt maailma kõrgeimasse linna (4060 m) viiva tee suhtes oli meid mitu varasemalt kohatud motomatkajat suutnud ära hirmutada – kes oli seal oma siduri läbi põletanud, kes oli pärast selle tee läbimist ülejäänud Boliivia läbimiseks igaks juhuks liivakühvli ostnud.
Eile oli see päev kui nägime esimest korda Vaikset ookeani! Selleks tuli sõita Santiagost umbes sada kilomeetrit loodes asuvasse sadamalinna Valparaísosse.
Siin ülesvõte südalinnast. Ülal olev kirik pole küll otse südalinnas, aga väga lähedal. Südalinnas, rahvamasside keskel, kus “horisont” vaevalt mõni meeter, ma lihtsalt kaamerat ei hakanud välja otsima. Siin helinäide:
Juba päris mitu päeva oleme veetnud Tšiili pealinnas Santiagos, ja veel ei ole tekkinud tunnet, et tahaks siit tingimata kiiremas korras lahkuda. Kui veel mõni aeg tagasi oma teekonda kavandasime, mõtlesime Santiagost kui järjekordsest suurlinnast ringiga mööda minna. Ei olnud ju Buenos Aires lõppude lõpuks suurem asi, mis see Santiagogi siis parem sai olla. Kuid nagu meie puhul ikka, dikteerib teekonna detaile meie tehnoosakond ehk see, mida kusagil vaja/otstarbekas parandada/hooldada on. Niisiis Santiagost…
