Sildiarhiiv: ilm

Üllatusi teel veinipealinna

Kui Carretera Austral oli nähtud, põrutasime üle piiri tagasi Argentinasse, selleks et väisata ülikiidetud San Carlos de Barilochet. Eks karta oli, et me sellest erilist elamust ei saa, sest üldiselt linnad meid eriti ei tõmba ning on pigem väsitavad kui inspireerivad (eks erandeid ikka on, näiteks Rio de Janeiro ja Salvador, kuid mitte väga palju enam). Maastik ja šokolaad, mis on linna tõmbenumbriteks, olid mõnusad, kuid mitte sel määral, et oleks tekkinud kiusatus sinna pikemaks jääda. Niisiis võtsime taas suuna põhja poole, ehk asusime taas Ruta 40-le. Väike ärevusevärin hinges sees, sest valmistusime taas halvimaks. Kuid seekord oli teel meile varuks üllatus – suurem osa sellest oli sile asfalt, ning fantastilised vaated lisaks.

Loe edasi Üllatusi teel veinipealinna

Carretera Austral

Tee nr 7 Tšiilis ehk nagu seda paremini tuntakse, Carretera Austral, kulgeb mägede vahelt, läbi metsiku looduse. Tee ise on kehv ning Argentina teest nr 40 poole kitsam (viimane oli muidugi eriti lai, kuid arvestades sealsete tuulte tugevust, oli see igati põhjendatud, kuna muidu oleks ootamatu tuuleiili tõttu teelt välja sõitmise oht olnud kaks korda suurem). Carretera Australil tuult eriti ei ole, kuna see on mägede poolt hästi varjatud, ning loodus on hoopis midagi muud, kui Patagoonias – kõik on roheline, õitseb ja õilmitseb. Kohati oli tunne, nagu viibiksime taas Brasiilia vihmametsas – nii tihe taimkate ja selline mitmekesisus! Nägime ka puid, millel peenikesed juured rippusid okste küljes – nendega abil saavad puud õhuniiskusest “joonuks”.

Loe edasi Carretera Austral

Ruta 40 ja jõudmine Raúli juurde

Torres del Paine rahvuspark ning Perito Moreno nimeline liustik nähtud, otsustasime teel põhja suunas teha peateelt veel üks kõrvalepõige – et ära näha kuulus Fitz Roy mägi. Selleks pöörasime taas läände, teele El Chaltén’i suunas. Ees ootas meid kõige hullem torm, mida kunagi näinud oleme. Mida rohkem lääne suunas, seda süngemaks muutus taevas ning seda rohkem hakkas vihma sadama. Muidu niigi tugev külgtuul muutus aina pöörasemaks, nii et kohati oli tõsiseid raskusi õigel sõidurajal püsimisega. Loe edasi Ruta 40 ja jõudmine Raúli juurde

Teel põhja suunas

Kui juba Ushuaias olime, oleks olnud patt jätta minemata Tierra del Fuego rahvusparki, kus asub turistide poolt üleekspluateeritud “tee lõpp”. Kohustuslik klõps tehtud, saime mahti natuke ka pargis endas ringi vaadata. Kuigi maailma lõpust oleks oodanud ehk rohkem suurejoonelisust ja draamat, võlus koht meid hoopis vaikse iluga – küllalt madalad, ent ometi väärikad puud, varjulised metsasalud, väikesed ojad. Ei ühtegi lumist mäetippu ega jääliustikku. Tuul oli siiski päris karge ning väljas söögi tegemine võttis sõrmed päris kangeks. Telgis ööbides võisime aeg-ajalt kuulda möödakappavate hobuste kapjade all maad müdisemas.

Loe edasi Teel põhja suunas

Sada ja üks päeva teel

Täna, oma retke saja esimesel päeval jõudsime end maailma kõige lõunapoolseimaks linnaks nimetavasse Ushuaiasse. Tee, mis siia toob, kulgeb pikalt üle tuulise Patagoonia väljade, kuni katkeb hetkeks, jätkudes Tulemaa saarel, mis lõunaosas meenutab meile juba üsnagi kodu, ning veel kaugemas lõunaosas Skandinaavia põhjaosa.

Loe edasi Sada ja üks päeva teel

Sellised jõulud siis

Meil siin +30C kanti ning pole just kõige õigem jõulutunne. Kohalikud ütlevad küll, et mis te neid koduseid jõule taga igatsete – pidage pühi nii nagu siin kombeks, grilli ja tšilliga, käige basseinis ja… no ma ei tea – kuhu jääb kogu see pidulikkus, pühalikkus ja müstika. Mulle meenub lapsepõlvest, et lõke sai süüdatud ja šašlõkki tehtud ainult kord aastas, jaaniööl. Nüüd, kui poeletid ägavad grillvorstide ja šašlõkilihade valiku all, ei ole selles enam midagi erilist. Nii tundubki veider jõule pidada millegi nii igapäevasega kui seda on grill, eriti veel siin. Alles eile grillisime!

OK, tegelikult loob jõulutunde miski muu, mitte see, kus me oleme või mida sööme. Sel aastal oleme me liiga kaugel, et peita kinke kodus ehitud kuuse alla, ning et et anda heade sõpradele südamlik kallistus. Ja vot sellest on tõeliselt kahju!

Peame oma jõulud siin spartalikus Dakar Motos. Kui väga palav pole, saan ehk hakkama glögi keetmisega. Ja verivorstid on siin täiesti saada – pisut teistsugused, aga siiski.

Selleaastane jõulusoov: et kõik rikkis olevad asjad korda saaks ning et vähemalt mõnda aega miski nässu ei läheks. Kuu aega kasvõi, see oleks juba hea!

Üks häälest ära jõuluehte pinin keset Buenos Airese rahvarohket Retiro rongijaama:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/BA-j6ulud.mp3]

Häid jõule kõigile!

🙂

Tagasi baaslaagris

Üleeile võis meid näha naasmas Buenos Airesesse, Dakar Motos’i töökotta, kus veedame taas mõned päevad, et enne külma lõuna poole suundumist veel kord natuke oma konte soojendada (peame siiski ettevaatlikud olema, sest siin hakkab vist vaikselt suvi kätte jõudma, ning tänaseks lubatakse 35 soojakraadi), ning mis veel tähtsam – mõnede oluliste küsimustega tegeleda, näiteks:

  • lasta kannatada saanud tagaamordile igaks juhuks hooldus teha (tegemisel – saame homme kätte)
  • vahetada esipiduriklotsid (tuleb veel kusagilt sebida, näib defitsiitne kaup olevat)
  • vahetada õlid (tehtud)
  • lasta videokaamera ära parandada (tegemisel – homme saame vastuse, kas viga on kohapeal parandatav – kui ei, siis oleme püsti hädas; ametlikult ei impordita Argentinasse Canoni HD-kaameraid, nii et kui on tõsisem viga, siis ei osata seda kohapeal ka parandada)
  • osta uus digifotokas (suhtlesime Canoni Argentina esindusega, kust saime teada, et meie rändama läinud fotoka mudelit ei olegi Argentinas saada, sest see on vana mudel, kuid eile käisime linna peal ja avastasime ühe kvartali jagu kasutatud tehnika poode, kus meie soovitavat Canon A720-t ei ole, küll aga on veidi vanemat A710-t, nii et homme lähme teeme ilmselt ostu ära)
  • pesta hunnik pesu (tehtud – lasime ühe alumiiniumkohvritest vett täis, panime pesupulbrit ka, ning nüüd kuivab väljas pikk nööritäis puhast pesu – mmm… siiani pesime ju kõik asjad hotellide kraanikausis ning hotelliseebiga)
  • kirjutada reisikirja (ma ei mäletagi enam, millal me oma eraotstarbelist reisikirja täiendasime, kuid ometi on ju oluline seda teha, sest kes see paari aasta pärast enam muidu mäletab, kes, mis, kus ja mida tegi – varsti võtan ette)
  • pidada edasise teekonna osas plaani (ise asi, kui mõttekas see on, sest plaanid ju muutuvad niikuinii – tegeleme jooksvalt).
Ei jäägi nagu aega vaatamisväärsustega tutvumiseks 😉

Lausvihmas Uruguai poole

Kes oleks arvanud, et napp nädal pärast Salvadori kõrvetavat päikest satume taas märgadesse, kõledatesse tingimustesse, kuid nii see on. Viimased kaks sõidupäeva on möödunud tihedas vihmasajus Uruguai poole liikudes – nähtavus on olnud väga halb (seda enam, et siinsetel autojuhtidel ei ole kombeks tuledega sõita) ning teed sadade kilomeetrite vältel remondis või niisama auklikud. Pikapeale on suur vesi hakanud ka (spetsiaalsest vihma-) sõiduvarustusest läbi imbuma – kui eile teeäärses söögikohas lõunapausiks peatusime, loksus meil mõlemal saabastes vesi, tagumikud olid märjad, samuti käed ja pead, Margusel oli vesi ka krae vahelt sisse tunginud, nii et võib öelda, et olime ikka täitsa märjad. Söögikoht oli iseteeninduslik, mis tähendab, et igaüks võib endale laduda marmiidist seda, mida hing ihkab. Haaran siis mina lusika ja sealsamas lasen sellel tagasi kukkuda.
Minu järel olevad mammid omavahel: “Ei tea mis nüüd juhtus?”
Mina: “Eeeellllllekter!”. Marmiit on voolu all.
Mammid omavahel: “Nojah, vaata, ta vaeseke on ju läbimärg.”
Üks mammidest mulle: “Ma aitan sind, näita, mida sa süüa tahad”.

Mammid aitavad mul taldriku täis laduda. Nii me siis söönuks saime, et edasi vihma trotsida. Eilseks õhtupoolikuks pöörasime ookeani äärest sisemaa poole, ning oh imet! päike tuli välja. Ootame ärevusega tänaseid arenguid ilma osas, ja loodame olla õhtuks Uruguais.

GPS-i ambitsioonid ja tilkuv hotell

Tee Salvadorist lõuna suunas viis meid läbi Ida-Brasiilia vaesemate piirkondade – ilmselgelt olid näha erinevused võrreldes jõukama kaevanduspiirkonna Minas Gerais’iga – ei olnud seda kuulsat koloniaalarhitektuuri, vaid haigutavate akendega telliskivikastid, jätkuvalt domineerimas must nahavärv. Et rannikuäärne on madalam ja niiskem, oli sõit päris väsitav – valitses paras saun. Seda suurem oli meie heameel GPS-i juhatusel “peateelt” väiksemale, mägisemal alal kulgevale teele pöörata – kohe hakkas mõnusam.

Mõned telgist lindistatud helifoonid kusagil Santa Teresa kandis (Espyrito Santo osariik) mägede vahel:

Õhtu:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Santa_Teresa_telk_6htu.mp3]

Öö:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Santa_Teresa_telk_oo.mp3]

Hommik (vihm):

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Santa_Teresa_telk_hommik.mp3]

Olime lasknud GPS-il endale joonistada optimaalse tee tagasi Paraty’sse (et enne pikka sõitu Brasiiliast välja pisut lõõgastuda – nimelt sattusime eelmisel korral siin suurepärasesse külalistemajja, Pousada Guaraná‘sse – soovitame soojalt, see on superluks), kuid seda me ei teadnud, et  GPS-il on suured ambitsioonid. Mingil hetkel avastasime end tõelisest mudamülkast – tagasi ei söandanud minna, liiga pikk maa oli juba tuldud, ja nii me läbi sopa veeresime – õnneks vaid kümmekond kilomeetrit, aga ütleme nii, et adrenaliini jagus. Ja tundsime puudust oma headest Heidenau rehvidest – all on Michelin Anakee puhta asfaldi suunitlusega rehv, mis mudas on nullilähedase haardega.

Loe edasi GPS-i ambitsioonid ja tilkuv hotell

Campinases ja mujal

São Paulo osariigis asuv miljonilinn Campinas on päris huvitav. Oleme siin tuttavate Fernando ja Maraisa pool, kes aasta tagasi oma BMW R1150GS-iga Eestis käisid. Nemad olid tollal Euroopa-tuuril, kõigepealt töötasid kaks aastat Inglismaal ja õppisid inglise keelt, ning kui piisav raha koos, ostsid endale mootorratta, seadsid selle matkavalmis ja tegid korraliku 4-kuulise matka. Ega Euroopas vist eriti palju sellise plaaniga brasiillasi ei kohta, aga näed sa – kui tahtejõudu on, saab kõike.

Vot selline vaade on meie magamistoa aknast, otse Campinase kesklinnas:

Samast aknast kostab hommikul kell 8 selline heli:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/Campinas_hommik.mp3]

Siin pole turiste, sest siin ei ole klassikalisi vaatamisväärsusi. Siin on kuum! Enamus päevi oleme olnud üle 30 kraadise kuumuse käes, ning niiskustki on suhteiliselt palju. Oleme päevas vähemalt kaks korda duši all käinud (kui nüüd võimalust on! 🙂 ), et soolakiht maha pesta. On see ju troopika!

Loe edasi Campinases ja mujal