Pangong Tso äärde jõudes oli selja taga pikk, kuid elamusterohke päev. Päike hakkas näitama peatse loojumise märke, ning meil oli aeg viia ellu teine selleks päevaks seatud siht – leida koht, kuhu püsti panna telk, et üle pika aja ööbida jälle looduses. Viimati tegime seda Malaisia idarannikul, nüüd aga olime hoopis teises keskkonnas ning meie ees laotus hoopis teistsugune maastik. Mäed!
Maikuu lõpp jõudis kohale, juba saabus juunigi, kuid legendaarne tee Lehi ja Manali vahel on ikka veel suletud. Küsimusele, millal võiks tee avanemist umbkaudugi oodata, vastab Lehi turisminõunik lohutamatu nõutusega – ilmselt mitte veel niipea.
Meil on siin aga niigi tegemist – näiteks tuleb enne lõunasse põrutamist ju kohustuslikus korras Eesti lipp viia tsiklil maailma kõrgeimaks mootorsõidukiga ligipääsetavaks kuruks tituleeritud Khardung La-le, mis on Lehist vaid pooleteisetunnise sõidu kaugusel. Kuid enne veel otsustasime ära näha Pangong Tso, väidetavalt Ladakhi kõige kaunima järve.
Ajalooliselt Tiibeti ja Kašmiiri, aga ka Hiina ja India vaheliste kaubakolonnide teekonnal asunud Leh ei ole oma võimsat positsiooni kaardil minetanud, ehkki täna kindlustavad strateegiliselt hea asukoha hoopis mägist Ladakhi piirkonda avastama tulnud turistide hordid. Tõepoolest – täna kohtab mööda Induse jõe orgu kulgeval teel palju harvemini kašmiirvilla, siidilõnga ning hinnalist brokaatkangast vedavaid autosid kui džiibitäit India keskklassi turiste.
Juba viis sajandit on Ladakhi piirkonna vaieldamatuks pealinnaks olnud Leh, mis on koduks suurejoonelisele paleele ning lugematutele gompadele (budistlikele kloostritele) ja stuupadele, kuid veel varem valitses piirkonda vähetuntud Basgo.
Srinagarist Lehi poole sõites on viimane suurem moslemite kogukond Kargilis – sealt edasi lookleb tee üle kõrgete kurude ning läbi viljakate orgude mööda hoopis teistsuguse atmosfääriga budistlikest küladest.
Lõpuks tehti tee lahti ning me põrutasime kogu tüdinud kolonni ees minema. Ees oli 3529 meetri kõrgune mäekuru, Zoji La. Kuna pilt ütleb teatavasti rohkem kui tuhat sõna, olgu siinkohal toodud kiivrikaamera nägemus sõidust ja teeoludest. Lühidalt öeldes – palju kive, pori, lund ning lumesulamisvett. Päeva lõpuks olid kõik lihased valusad, ehk tehnilises plaanis oli asi meeldivast “jalutuskäigust” kaugel.
Ühenduse olematu kiirus ja pidev katkemine parema kvaliteediga videot üles laadida ei lubanud – sisuliselt 3 päeva järjest katsetasime, kuid tulutult. Leh’i internet on legendaarne.
Kui startisime Srinagarist Kargili suunas, mis asub umbes poolel teel Lehi, ehk kümnetunnise bussisõidu kaugusel, ei olnud ilm just paljulubav – terve öö oli sadanud ning hommikuks ei olnud hallid pilved veel linna kohalt hajunud. Siin-seal oli taevas näha heledamaid laike, kuid üsna pea pärast teeleasumist sai meile selgeks, et loodusjõududel on siin ülim võim, ning lootust mingitele kompromissidele ei maksa liialt hellitada.
Srinagar võiks vabalt olla unistuste sihtkoht, kui teda ei kummitaks vägivaldse mineviku varjud. Asudes Kašmiiris, mida India ja Pakistan ei suuda kuidagi omavahel ära jagada, on ta veel hiljuti olnud vahetuks tunnistajaks sõjalistele konfliktidele, mis veel kümmekond aastat tagasi teenisid talle välja kõige ohtlikuma koha tiitli maailmas. Täna on olukord vähemalt välispidiselt rahulikum, ehkki kunagi ei tea, millal pinged jälle kriitilise piiri ületavad ning plahvatavad. Sõjavägi on valmis – teesid valvavad automaatidega sõdurid, ning linnas on pea igal tänavanurgal liivakottidega üle kuhjatud varjend, püssitoru välja piilumas.
Indiast punktist A punkti B sõites näeb tee ääres küllaga mõtlemapanevat – antud juhul väike ülevaade tee ääres kohatud hoiatussiltidest. Sarnaseid, verbaalseid silte oleme varem kohanud näiteks Brasiilias, kuid mujal mitte. Siin näivad nad suisa asendavat meile harjumuspäraseid liiklusmärke – näiteks enamasti manitsetakse lubatud kiirust mitte ületama, kuid kiiruspiirangu märke oleme Indias kohanud üldse vist ühel käel kokkuloetud kordadel, ehk siis praktiliselt üldse mitte.
MacLeodGanjist sai meil üsna kiiresti küll. Mingi hetkeni on turistidele suunatus mõnus (või vähemalt lohutav), kuid sealt edasi on tülpimus kiire tekkima. Lõppude lõpuks ei reisi me ju selleks, et teha tutvust teiste turistidega, vaid ikka kohalike oludega. Siiani oleme liikunud juba ammu sisse tallatud radadel (ning mis seal salata, näinud maailmakuulsaid pilte India elust). Nüüd päramine aeg oma trajektoorist veidi hälbida.
