Tee Salvadorist lõuna suunas viis meid läbi Ida-Brasiilia vaesemate piirkondade – ilmselgelt olid näha erinevused võrreldes jõukama kaevanduspiirkonna Minas Gerais’iga – ei olnud seda kuulsat koloniaalarhitektuuri, vaid haigutavate akendega telliskivikastid, jätkuvalt domineerimas must nahavärv. Et rannikuäärne on madalam ja niiskem, oli sõit päris väsitav – valitses paras saun. Seda suurem oli meie heameel GPS-i juhatusel “peateelt” väiksemale, mägisemal alal kulgevale teele pöörata – kohe hakkas mõnusam.

Mõned telgist lindistatud helifoonid kusagil Santa Teresa kandis (Espyrito Santo osariik) mägede vahel:

Õhtu:

Öö:

Hommik (vihm):

Olime lasknud GPS-il endale joonistada optimaalse tee tagasi Paraty’sse (et enne pikka sõitu Brasiiliast välja pisut lõõgastuda – nimelt sattusime eelmisel korral siin suurepärasesse külalistemajja, Pousada Guaraná‘sse – soovitame soojalt, see on superluks), kuid seda me ei teadnud, et  GPS-il on suured ambitsioonid. Mingil hetkel avastasime end tõelisest mudamülkast – tagasi ei söandanud minna, liiga pikk maa oli juba tuldud, ja nii me läbi sopa veeresime – õnneks vaid kümmekond kilomeetrit, aga ütleme nii, et adrenaliini jagus. Ja tundsime puudust oma headest Heidenau rehvidest – all on Michelin Anakee puhta asfaldi suunitlusega rehv, mis mudas on nullilähedase haardega.

Loe edasi GPS-i ambitsioonid ja tilkuv hotell →