Kaks päeva on suht kõva sõitmine olnud. Eile üle 700 km, täna veidi alla 600 km – ilmselt suur tsiklieufooria – nüüd sai lõpuks ju sõita 🙂

Umbes 200 km Buenos Airesest eemal peatas meid esmakordselt politsei, kes üritas meile kohe selgeks teha, et oleme kiirust ületanud. Et talle olla seda raadio teel öeldud. Ja et trahv on nii umbes 300 USD. Siiski oli selge, et meie kiirusega oli kõik korras, aga kuidas sa ikka vaidled, kui sina ei räägi hispaania keelt ja kui politsenik ei räägi inglise keelt… Summa kah piisavalt suur – ilmselgelt oli tüüp vindi üle keeranud ning arvas, et saab nüüd naksti rikkaks. Aga võta näpust! Kasutasime strateegiat, mille kohaselt tuleb käituda, nagu sul oleks aega maa ja ilm seda “rikkumist” arutada, kuni politseinikul kõrini saab (on tal ju targem sind minema lasta ja teisi ullikesi püüda, kui on näha, et sinu käest midagi ei saa). Toimis! Paberid anti tagasi ja kästi kähku minema sõita :D.

Pärast seda peatatati veel mõned korrad, ent õnneks raha küsimiseks ei länud, mõnel oli lihtsalt huvi, kes me oleme ja kust tuleme / kuhu läheme ja taheti meie dokumente imetleda (eriti minu juhiluba), siis polnud muud kui “gracias senor” ja “head teed!”.

Kui asustus mõnisada kilomeetrit Buenos Airesest väljaspool hõredamaks hakkas jääma, muutusid meie näod üha rahulolevamaks, sest hakkasime nägema Lõuna-Ameerika loodust – imeilusad maastikud palmidega pooleks, soe, päike, pruunistunud inimesed… Imelised lõhnad (meenutasid Eesti südasuve-aegseid mootorrattasõite enne pimdeat, kui rõskus ja heinamaa lõhn õhus), ent kõik kuidagi omas, meile veel avastamata võtmes – enamasti olid need üleujutatud põllud, mis meenutasid pigem sood, mille keskelt horisondini sirge tee läbi jookseb. Kuni jälle kurvidega vahelduma hakkab. Teed on muidugi ootuste kohaselt halvad – kohati ilma liialdamata poole meetri sügavused augud äärtes, asfaltteed on tihti mullakihiga kaetud, mis vihmaga eriti “tatiseks” muutub, niiet peab päris hoolikalt silmad lahti hoidma, eriti mootorrattaga sõites.

Õhtuks leidsime enne kottpimedust külakolkas Uruguay piiri ääres ühe hotelli. Hoovist kostis rohutirtsude sirinaga segamini mõnusat kakofooniat – ilmselt oli käsil õhtune laste lauluring vms:

[audio:http://yhelteljel.ee/audio/kakofoonia.mp3]

Täna uhasime seevastu lõunast saadik vihma käes. Maastikud hakkasid üha mägisemaks muutuma ja nii kui tuleb vihm, siis muutub kõik teel punaseks (sest muld on punane). Terve tsikkel (ja ka meie) on roosteselt punastes toonides:

Homme loodame Iguazu koski vaatama minna ja ka Brasiilia saatkonda jõuda, et viisat taotleda.