Margus oli Google Earthi kasutades välja peilinud ühe laevavraki asukoha Omaani idarannikul Madrakah’ kandis, mida meil oli kindlasti vaja vaatama minna, sest laevavrakid on teatavasti väga fotogeenilised.
Rubriigiarhiiv: Lähis-Ida
Kuidas me kilpkonni otsimas käisime
Omaani idaranniku populaarseks atraktsiooniks on merikilpkonnad, kes öösiti rannale munema tulevad. Vanasti oli kilpkonnade vaatamine reguleerimata, nii et igaüks võis minna randa siis kui tahtis, kuid nüüd ollakse keskkonnateadlikumad ning kilpkonnade tegemisi saab jälgida ainult organiseeritud ekskursioonidel. Ei saanud meiegi kilpkonni nägemata jätta, kuid kuna me oleme tänaseks igasugu planeerimistest ja registreerimistest võõrdunud, siis otsustasime “kilpkonnaõnne” proovida omal käel, väljaspool kaitseala.
Võidad, kaotad
Muscatist sai järjekordne koht, kus veetsime peaasjalikult olmeküsimustega tegeledes tervelt kaks nädalat – nagu Dubaiski. Kuid Muscat on hoopis teistmoodi kui Dubai. Asi polegi mitte niivõrd selles, et siin absoluutselt puuduvad pilvelõhkujad – hoonete kõrgus on seadusega piiratud – vaid juba selleski, et üllataval kombel on linna värvipalett hoopis teine. Kui Dubais on isegi uuematel hoonetel sageli kasutatud liivakivi- ja kõrbetoone, siis Muscati värvikoodiks on silmipimestav valge.
Kõrgemale (II osa)
Kuna asusime orus, siis ei kujunenud öö siiski nii idülliliseks kui oleks oodanud – sääsed pinisesid isukalt telgiukse taga, meie sees magamiskottidel vähkremas ning oma higist kleepuvat olemist kirumas. Lämbe kuumus andis järele alles varajastel hommikutundidel, kui meil oli aeg hataka mõtteid telgi kokkupakkimisest mõlgutama – vaevalt et mõni muu hetk päevast mootorratta seljas suudaks võistelda just varahommikuse liikumaasumisega, kui päike alles tõuseb ning ümbrus on veel poolunes.
Kõrgemale (I osa)
Omaani pealinnas Muscatis maandusime ühe motomehe, inglasest Timothy (ehk lihtsalt Timi) juures. Pärast seda, kui olime nädal aega tegelenud viisa organiseerimisega järgmise külastatava riigi, Jeemeni tarvis, ning loomulikult ka meid jätkuvalt kimbutavate tehniliste probleemide lahendamisega, sai meil kõigest, aga eelkõige kohapeal passimisest küllalt. Otsustasime, et oleks vaja vaheldust, õhuvahetust.
Kuna Hajari mäed on Muscatist pea et kiviga visata, siis sinna sõitsimegi. Pakkisime kaasa paari päeva jagu toitu ja mõned Timi litsentsi abil soetatud õlled, ning põrutasime paariks päevaks linnast välja – kes veel ei tea, siis Omaan on üks vägevamaid riike, kus telkida, sest kui tegemist ei ole just eramaa või kaitsealuse piirkonnaga, siis võib telgi üles lüüa just seal, kus hing ihkab, ja keegi ei tee sellest probleemi. Mida veel tahta?!
Hullus konveieril
Kui Dubai poleks olnud meie tsikli jaoks hädavajalik boksipeatus, siis oleksime Araabia Ühendemiraadid ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta vahele jätnud. Juba viisade eest makstud krõbedad 216 dollarit andsid aimu eesolevast sundlaristamisest, nii et plaan oli asjad kiiresti korda saada ning esimesel võimalusel parema hinna ja kvaliteedi suhtega jahimaadele põrutada.