Armeenia ja Aserbaidžaani vahel asub veel üks piirkond, kuhu välisministeerium reisida ei soovita, ning kuhu sisenemine on Aserbaidžaani seaduste kohaselt tegelikult lausa illegaalne. Tegemist on Armeenia kontrolli all oleva Mägi-Karabahhiga, mille iseseisvust pole ükski riik tunnustanud.
Kaalusime pikalt, kas minna Jerevani või mitte minna. Kuna Armeenia pealinn asub mägedevahelises lohus, siis tõuseb õhutemperatuur seal suvisel ajal tihtipeale üle 40 soojakraadi, mis tundus meie jaoks veidi üle võlli. Ega me päriselt selle miljonilinna külastamisest ei pääsenud, sest loogilisel kombel kulgevad riigi olulisemad teed sellest suuremal või vähemal määral läbi, ja nii tuli meilgi seda vähemasti transiiti tehes “riivata”. Et Armeenias on tavaks uhkusega öelda, et Armeenia on esimene kristlik riik maailmas (hiljuti käis siin ka paavst külas, mille puhul on maanteede ääres lausa suured reklaambännerid), siis ei saanud me üle ega ümber olulisematest religioossetest vaatamisväärsustest.
Kuna me kogu aeg ei viitsi kirjutada, siis üks väike videoreportaaž.
Nagu ikka, HD ja üle ekraani režiim annab parema elamuse.
… või siis tegelikult mitte. Ausalt öeldes tuli mulle üllatusena, et Must meri on päris mitmes kohas üle paari tuhande meetri sügav… Ja meil seisis ees 48 tundi seilamist üle selle mere, et jõuda Batumisse Gruusias. Ehkki algselt oli meil kavas jõuda Gruusiasse mööda maismaad läbi Venemaa, otsustasime aja, rehvide ja kütuse kokkuhoiu mõttes minna hoopis praamiga. Ja nagu hiljem selgus, oli see ilmatuma hea otsus, sest hiljuti olla ainus Venemaad ja Gruusiat ühendav tee üleujutuse poolt osaliselt minema uhutud ning läbipääs seetõttu võimatu.
Odessasse ei olnud tegelikult üldse plaanis minna – kavatsesime pärast Transnistrias käimist põrutada Kiievisse, et ära käia seal samas lähedal asuvas Tšernobõlis, enne kui võtta suund Voroneži ja Vladikavkazi peale Venemaal, et sealt minna juba edasi Gruusiasse. Et aga olime jõudnud kuulsale suvituslinnale juba niivõrd lähedale – Tiraspolist on sinna alla saja kilomeetri – siis otsustasime siiski ära käia. Isegi vaatamata sellele, et me pole suuremad rannainimesed.
… ehk meie kultuuriruumis pigem tuntud kui Kišinjov, on meie kodunt umbes 2000 kilomeetri sõidu kaugusel, ja tundus sobiva kohana, et pikast transiidist veidi taastuda, enne kui meie marsruut veidi rohkem ida suunas kulgema hakkab.
Üks suur valge laik meie maailmakaardil, mida mõni aeg tagasi kolm aastat järjekindlalt “läbi käidud” sai, jäi kuidagi kripeldama. Küll sai vahepeal närvide rahustuseks Islandil käidud (sellest ehk kunagi hiljem), aga see on maailma mastaabis ikkagi köömes. Nii et pärast pikka vaagimist võtsime südame rindu ning vaatasime sellele valgele laigule väljakutsuval pilgul otsa. Pakkisime asjad kahele mootorrattale ning asusime teele. Eks näis, kaugele jõuame…
23. märtsil andis Go Reisiajakiri välja 2015. aasta suurima seikluse ja parima reisiraamatu tiitli, ja meil on hea meel teatada, et meie ümbermaailmaekspeditsioonist pajatav “Ühel teljel ümber planeedi” tunnistati parimaks reisiraamatuks 2015. See on meile suur tunnustus. Täname Tiit Pruulit ja Go Reisiajakirja, ning neid, kes raamatu ilmumisele õla alla panid. Ja loomulikult kõiki, kes on raamatu läbi lugenud 🙂