Autori Kariina postitused

Andke armu!

Kas teadsite, et Canon sai endale nime halastusjumalanna Kwanoni (hiina vaste Avalokitešvarale, kelle  ümbersündiv kehastus on dalai laama) järgi?

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Meie fotokaameral on läätse sisepinnale tekkinud plekk, mis kõik pildid ära rikub. Tõenäoliselt on see niiskes kliimas pidevalt +40 C õue ja +25 C siseruumide vahet käimisest tingitud kondents, mis on sinna lihtsalt ära kuivanud. Garantii alla selline jama muidugi ei kuulu ning ainus variant on hea raha eest välja vahetada kogu läätseplokk. Paratamatult tekib mõte, et samahästi võiks juba uue kaamera osta, aga ei tea, kas on mõtet. Ei jaksa enam mõelda ka – vahel on tunne, et saadaks kogu elektroonika koju, vähem jama. Aga pagan, kui hea on pärast vaadata neid pilte võsa vahelt piiluvatest tiigritest ning mustast mustematest inimestest! Aafrika on ju midagi sellist?

Pilt taskus

Meie vana hea sylearvuti on taaskord pildi taskusse pannud – juba tuntud probleem graafikakaardiga, mist6ttu ei v6ta pilti ette. Terve emaplaat on vaja v2lja vahetada, kuid kohalikud Apple’i esindajad r22givad kui yhest suust, et aega kulub selleks garantii alla kuuluvaks toiminguks terve kuu. Mis m6ttes???

Varugem niisiis kannatust.

Kodu kõrbes

Toudeshk on üks paljudest mööda Kesk-Iraani laiali puistatud kõrbeküladest, ehkki ilmselt mitte kõige atmosfäärilisem neist, kui mitte öelda, et küllaltki tähelepandamatu – kõigi oma savimajade ja kuppelkatustega siinses keskkonnas täiesti tavaline. Oleksime sellest päris kindlasti silmagi pilgutamata mööda uhanud, aga teistelt ränduritelt jõudis meieni kuuldus mehest nimega Mohammad (muidugi elab neid Toudeshkis rohkem kui üks, sest Mohammad on üks ütlemata levinud mehenimi), kes on selles samas külas teedmööda tulijaid juba aastaid kostitanud ning neile kohalikku elu-olu tutvustanud. Tundus huvitav.

Loe edasi Kodu kõrbes

In sha’ Allah

Asjaolude kokkulangemisel lisandus viimase nädalaga meie sõnavarasse ning leidis laialdast kasutust araabiakeelne väljend “in sha’ Allah” (hääldatakse “inšallaa”), mis sisuliselt tähendab “kui see on Jumala tahe”. Mitte, et me usklikud oleksime, kuid siin, Pakistanis käib see väljend pea iga tulevikku vaatava vestluse juurde – lõppude lõpuks ei saa ju milleski kindel olla, enne kui Jumal otsustab. Kas ilm saab olema pilves või mitte, kas lennuk stardib Islamabadist või mitte, kas tsikkel mahub lennukile või mitte, kas…

Loe edasi In sha’ Allah

Täitsa lõpp

Ilmselt on see kuu aega tagasi tehtud vale otsus, mis on meid pannud olukorda, milles täna oleme.

Tollal oli meil valida kahe variandi vahel, kas lasta Iraani viisa korraldada mõnel agentuuril või tegeleda sellega ise. Otsustasime viimase kasuks, sest nii oli odavam. Viisime taotlused saatkonda sisse ja ei jäänud muud üle, kui asuda aega parajaks tegema, sest Eesti kodanikel puhul pidavat ainuüksi positiivse või negatiivse vastuse saamiseks Teheranist kuluma vähemalt kaks nädalat, maksimaalselt kuu. Aega meil on, kuid salamisi lootsime muidugi, et kahest nädalast piisab.

Loe edasi Täitsa lõpp

Kuidas elu veereb

Nii väga kui ka ei tahaks teha reportaaži kriisikoldest, ehk mägesid rammivatest lennukitest ning sadu inimelusid nõudvatest üleujutustest, oleme me sellest kõigest isoleeritud. Varsti pärast seda, kui sündmused ka rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu köitsid, kadus Gilgitist elekter, kuna maalihe olla elektripostid minema viinud. Aga ei märganud küll, et kohalike seas “seal Pakistanis” toimuv mingeid kihinaid oleks tekitanud. Jah, Pakistan on siin, mägises põhjaosas, midagi kauget ja võõrast, millega end ei seostata.

Kulus kolm päeva, enne kui elekter suudeti selles 30 000 elanikuga linnas tunniks ajaks taastada, muidu käis elu generaatorite põrina rütmis. Et olemine liiga üksluiseks ei muutuks, võtsime ette käigu turule, sest kus siis veel kohalikku elu-olu kõige iseloomulikumas ja ehedamas võtmes kaeda, kui mitte seal.

Loe edasi Kuidas elu veereb

Esimene suutäis Pakistani

Ületades piiri India ja Pakistani vahel ei saa märkamata jääda kontrast kahe riigi vahel. Maastik on muidugi sama – suvekuumuses kõrbenud tasandikud, ning linnapiltki on tuttav – valitseb kaleidoskoopiline kaos. Erinevusena silma vaid see, et hindu templid on asendunud mošeedega, ning teedel vuravad kujuteldamatult kirjuks võõbatud bussid-veokid. Peaaegu nagu India, aga ei ole ka.

Loe edasi Esimene suutäis Pakistani