Sildiarhiiv: teeolud

Austraalia? Austraalia!

Mošeetipu moodi kuu Austraalia taevas

Ei jõudnudki väga pikalt põhja suunas uhada – tee, mis peaks Austraaliale ringi peale tegema ning mis läheb läbi kõigist suurtest linnadest, osutus olema sama liiklustihe kui Tallinn-Tartu maantee esimesed mõnikümmend kilomeetrit reedeti pärast tööpäeva lõppu. Pole vist vaja põhjalikumalt seletadagi, miks sedasorti sõitmine eriti rõõmu ei paku. Pealegi selgus üsna varsti, et tee, mis teoreetiliselt võiks pakkuda kenasid vaateid Vaiksele ookeanile, on ehitatud rannast siiski nii piisavalt kaugele, et vaadetest võib vaid unistada – enamasti jääb peatee ja ookeani vahele paarkümmend kilomeetrit ning pärast ookeani äranägemist tuleb tuldud teed tagasi minna, sest mingeid rannaäärseid teid pole. Ja üleüldse näivad kõik rannaäärsed paigad olevat ehitatud kuurortideks, kus patseerivad ainult turistid, rikkad ja ilusad, mistõttu neist vähestest kohtadest, mida meie Lonely Planet taevani kiidab ning millesse sattusime, tulime kiiremas korras tulema. Ei ole ikka meie teema.

Loe edasi Austraalia? Austraalia!

Kesk-Ameerika pildid

Chiapase põliselanikud oma argielus

Aega võttis, aga asja sai! Kesk-Ameerikas viibisime maikuus, ja nüüd on asjalood lõpuks niikaugel, et oleme üles saanud Kesk-Ameerika (sh Mehhiko) analoogpiltide galerii, mis asub siin.

Kurvastusega peame nentima, et filmirullide saatmisega USA-st on hävinenud kahe ja poole filmirulli jagu magusat kraami California poolsaarest – ilmutusse viies selgus, et kellegi ilmatuma rumal/lohakas/kuri käsi on need rullid valguse käes lihtsalt lahti rullinud ning minu mitme päeva tööst on alles jäänud vaid valged kaadrid. Oli see posti- või tollitöötaja, kes seda enam teab, kuid kripeldama jääb see vist küll igavesti.

Lähitulevikus saavad üles ka Põhja-Ameerika pildid.

Baja ulmest veel

Kuu, kaktused ja inspireeriv loodus - see on Baja California.

Eks mida rohkematelt mootorratturitelt küsida, mis teeb Baja nende jaoks eriliseks (ja miks siia nii palju ameeriklasi tuleb), seda erinevamaid vastuseid saab. Meile jääb Baja eelkõige meelde selle keskosa loodusega. Siin on palju küllaltki üksluiset maastikku, mis kümnete ja kümnete kilomeetrite vältel eriti ei vaheldu, nii et kohati kipub 100 km/h mööda tikksirget teed sõites unigi peale tulema. Kui peateelt kõrvale pöörata, korraks seisma jääda ja ringi vaadata, avaneb aga hoopis teine vaatepilt – kõik kohad on täis kaktuseid ja muid, parajalt veidraid taimi, millest isegi und ei oleks osanud näha. Tornidena taeva poole sirutuvate kaktuste vahel ringi kõndides tekib tunne, nagu oleks muinasjutumaal. Või kosmoses. Loe edasi Baja ulmest veel

Honduras

Kalamees Yoja järvel

Kuskilt olime lugenud, et Kesk-Ameerikas ootab meid kõige rohkem paberimajandust ees sisenemisel Hondurasesse. Nii oligi. Kõigepealt tuli kõigist dokumentidest teha kaks koopiat, siis pidi minema panka ja maksma 8 USD, siis kogu kupatusega kõrvalises kohas asuvasse ülimalt mitteametiku väljanägemisega (seinad olid kaetud poolpaljaste naiste plakatitega) putkasse ja maksma 14 USD, seejärel saadud lipikutega kolmandasse putkasse, siis jälle panka, et maksta 20 USD teedeministeeriumile (ei tea küll mille eest – nagu hiljem selgus, pole me Kesk-Ameerikas enne nii auklikke teid näinud), siis esimesse putkasse tagasi, kust siis impordidokument anti. Kokku läks vast tund. Enne piirilt minema saamist käisime sellest dokumendist veel ühte koopiat politseinikele tegemas. Kogu selle ürituse lõpuks oli tahtmine kedagi lüüa – ilmselgelt ei ole siia riiki turistid oodatud.

Loe edasi Honduras