Ei jõudnudki väga pikalt põhja suunas uhada – tee, mis peaks Austraaliale ringi peale tegema ning mis läheb läbi kõigist suurtest linnadest, osutus olema sama liiklustihe kui Tallinn-Tartu maantee esimesed mõnikümmend kilomeetrit reedeti pärast tööpäeva lõppu. Pole vist vaja põhjalikumalt seletadagi, miks sedasorti sõitmine eriti rõõmu ei paku. Pealegi selgus üsna varsti, et tee, mis teoreetiliselt võiks pakkuda kenasid vaateid Vaiksele ookeanile, on ehitatud rannast siiski nii piisavalt kaugele, et vaadetest võib vaid unistada – enamasti jääb peatee ja ookeani vahele paarkümmend kilomeetrit ning pärast ookeani äranägemist tuleb tuldud teed tagasi minna, sest mingeid rannaäärseid teid pole. Ja üleüldse näivad kõik rannaäärsed paigad olevat ehitatud kuurortideks, kus patseerivad ainult turistid, rikkad ja ilusad, mistõttu neist vähestest kohtadest, mida meie Lonely Planet taevani kiidab ning millesse sattusime, tulime kiiremas korras tulema. Ei ole ikka meie teema.
