Üleeile hommikul startisime Vitoria da Conquistast edasi põhja suunas, et ära näha Chapada Diamantina rahvuspark – olime ometi nii kaugele tulnud, et lihtsalt tagasi pöörata tundus veider, mis sest, et veel ei olnud selge, mis seisus amort pärast teistkordset parandamist täpselt on. Umbes saja kilomeetri pärast peatusime hetkeks, et seda kontrollida. Ikka pisut õline! Otsustasime siiski riskida ja edasi sõita, ning pärast lummavate vaadetega mägiteid ja uniseid mägikülasid olime rahvuspargis kohal. Loe edasi Teekond keelatud linna
Sildiarhiiv: turismimagnet
Paranoia “imelises linnas”
Kui veel Campinases olime, laitsid kohalikud meie mõtte tsikliga Rio de Janeirosse sõita täiesti maha – suur ratas ja veel pealegi välismaa registrimärgiga – kui me veel liikluses peaksime ellu jääma, siis see pidi meile kindlasti õnnetuse kaela tooma. Sest Rios lokkab vaesus ja kuritegevus. Sest kohalikud jõugud korraldavad linna sissesõiduteedel sageli äkkrünnakuid, mille käigus võetakse kõik, mis vähegi võtta annab. Sest politsei on korrumpeerunud. Sest liikvel on libapolitsei. Sest… jne, jne. Mõtlesin juba korraks, et mis siis saaks, kui jätaks Riosse üldse minemata, sest mis selles linnas ikka nii erilist saab olla – erilised rannafännid me niikuinii pole, ja noh, see Jeesus mäekünkal – kindlasti on sellest lahedamaidki monumente. Siis jälle mõtlesin, et ei saa lasta paranoial end niiviisi mõjutada – kui hakata kõikvõimalikke asju kartma, siis ei ole mõtet üldse kodust välja minnagi. Loe edasi Paranoia “imelises linnas”
São Paulo vol 2, piltideta postitus
Mõned päevad tagasi São Paulos käies jäi meil nägemata väidetavalt üks linna popimaid atraktsioone, Butantani Instituut, kus kasvatatakse vaktsiinide ja vastumürkide valmistamise eesmärkidel madusid. Otsustasime, et peame seal ikkagi ära käima, ning täna seda tegimegi.
Nägime erinevaid Brasiilias elutsevaid maoliike ning saime teada, et suurem osa nendest ei olegi üldse mürgised (milline kergendus!). Peaasjalikult tasub karta rästikulisi (bioloogiatunnid on nüüdseks kauges minevikus, nii et see kirjeldus ei ole päris adekvaatne, aga igal juhul jäi meelde, et nende ladinakeelses nimes sisaldus sõna “vipera”, nii et mingi sugulusside neil ilmselt on), kes on pea ainsad mürgised maod. Ussidest ja muudest loomadest (konnad, skorpionid, jne) sai ka rohkesti lahedaid pilte tehtud, kuid kahjuks ei saa me neid enam ei ise vaadata ega postitusele lisada, sest keegi pikanäpumees sai hämaras terraariumis meie digikaamerale näpud taha ning oleme nüüd aparaadist ja piltidest ilma 🙁
See kuulus kosk…
Ühe turismimagneti järele võime nüüd “linnukese” kirja panna – eile külastasime maailma üheks vägevamaks koseks peetavat Iguazu koske, mis asub Argentina ja Brasiilia piiril. Loe edasi See kuulus kosk…
Lõuna-Ameerika hõng
Viimase paari päeva jooksul oleme linna peal päris palju ringi jalutanud ning peab ütlema, et Buenos Aires on päris mitmekülgne – ühes kohas domineerib koloniaalstiil, veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel aga täiesti modernne, klaasist kõrghoonetega linn.
Vesiratturid Brüsselis
Kaks ööpäeva võõrustasid meid, läbiligunenud vesirattureid (sest Hollandist alates muudkui sadas), Brüsseli all elavad eestlased Mari ja Tiit Tomp lastega. Saime tunda tõelist külalislahkust, ehkki sadasime sisse pea ootamatult. Saime võimaluse külastada Waterlood, mis oli huvitav, ning turismihooajast väljaspool oli seal parajalt “õhku” kõige huvitava uurimiseks. Ülevalt 28 tonni kaaluva metallist lõvi juurest avanes vaade endisele lahinguväljale. Viimasel õhtul toimus kohalike eestlaste osavõtul ka väike meie kohalolekuga seonduv pidu – saime omavahel reisiteemadel sumiseda. Oleme südamest tänulikud Tompide perele, kes tõestasid uuesti, et on äraütlemata hea olla eestlane 🙂