Uyunis veetsime lõpuks kokku neli ööd. Kuidagi trehvas nii, et samal nädalavahetusel, kui me seal olime, toimus ka Uyuni karneval. Midagi väga suurt see ei olnud, kuna küla ise ei ole teab mis suur (Eesti mõistes ei oleks 14 000 elanikku muidugi enam küla, aga Uyuni on ikka küla mis küla, vähemalt meie silmis). Kolm päeva järjest liikus mööda tänavaid pillimeeste ja kostümeeritud tegelaste rongkäik, keerutati jalga ja lasti pauku.
Üheks meie (ja eriti astrunoomiahuvilise Marguse) suureks sooviks oli külastada mõnd Tšiilis asuvat rahvusvahelist observatooriumi. Niisama nende territooriumile enesestmõistetavalt ringi kolama kedagi ei lasta, vaid peab olema eriluba või tuleb end pikalt-pikalt ekskursioonile kirja panna.
Kunagi rääkisin, et meie üle 100 000 kilomeetri sõitnud ratas pole ikka mitte midagi võrreldes sama mudeli mõne teise isendi läbisõiduga ja mainisin midagi ligi 700 000 km läbisõidust, mida tegelikult vaid interneti kaudu teadsin.
Eile oli see päev kui nägime esimest korda Vaikset ookeani! Selleks tuli sõita Santiagost umbes sada kilomeetrit loodes asuvasse sadamalinna Valparaísosse.
Siin ülesvõte südalinnast. Ülal olev kirik pole küll otse südalinnas, aga väga lähedal. Südalinnas, rahvamasside keskel, kus “horisont” vaevalt mõni meeter, ma lihtsalt kaamerat ei hakanud välja otsima. Siin helinäide:
Juba päris mitu päeva oleme veetnud Tšiili pealinnas Santiagos, ja veel ei ole tekkinud tunnet, et tahaks siit tingimata kiiremas korras lahkuda. Kui veel mõni aeg tagasi oma teekonda kavandasime, mõtlesime Santiagost kui järjekordsest suurlinnast ringiga mööda minna. Ei olnud ju Buenos Aires lõppude lõpuks suurem asi, mis see Santiagogi siis parem sai olla. Kuid nagu meie puhul ikka, dikteerib teekonna detaile meie tehnoosakond ehk see, mida kusagil vaja/otstarbekas parandada/hooldada on. Niisiis Santiagost…