Oleme veidi aega “liinilt” maas olnud. Mõned perekondlikud sündmused tulid vahele.
Stardime ööl vastu 2. oktoobrit kell 00.45 Paldiski sadamast Kappelskäri sõitval laeval. Ja loomulikult on pea pulki täis ning ärevus sees – üht-teist on jäänud veel ka tsikli kallal teha ning vaja on kogu kraam kokku pakkida.
OK, aitab jutust – nii palju on veel teha!
Suurem osa ettevalmistusi seljataga, proovipakkiminegi tehtud… Nüüd, kus lennupiletid võõrale mandrile on ostetud ning Eestist lahkumise kuupäev enam-vähem paigas, on tunne hoopis teistsugune kui näiteks pool aastat tagasi, kui kihk tundmatusse kihutada oli niivõrd suur. Praegugi ei kahtle me hetkekski, et see, mida teeme on ainuõige, ent mõte sellest, et lahkume juba nädala pärast ja koguni kolmeks aastaks, tekitab ometi ärevust. On see ju lahkumine lähedastest, turvalisest ja harjumuspärasest…
Kahest viimasest rääkides – tegelikult on ju mõnus magada oma voodis (mitte räpases motellis), nautida dušši oma kodus (mitte lõdiseda kämpingu dušiboksis) ja teada, kus ööbid järgmisel ööl. Mida ühel inimesel ikka vaja on! (Seda ütlesin nüüd küll irooniaga pooleks, kuid oma tõde peitub selleski)
Tsikli transport üle ookeani on nüüd otsustatud. Selleks peame oma kaherattalise 8. oktoobriks Londonisse viima, sealt edasi Buenos Airesesse toimetab selle spetsiaalne transpordifirma, kellel on mootorrataste lennutransportimisel kogemusi, nii et on suur lootus, et kõik läheb hästi. Tsikliga peaksime taas kokku saama 13. oktoobril Buenos Airese lennujaamas, kus meid ootab ees põnev päev täis bürokraatiat ning tolli-, impordi ja mis-iganes-maksude tasumist, enne kui saame öelda, et nüüd on ümbermaailmareis tõesti alanud!
Eile oligi selles mõttes suur päev, et ostsime ära lennupiletid 9. oktoobri lennule Londonist Madriidi (British Airways, üheotsapilet kahele 2 092 EEK) ja samal päeval Madridist Buenos Airesesse (Air Comet, üheotsapilet kahele 14 081 EEK). See tähendab, et saame enne tsikli kättesaamist mõned päevad Argentina pealinnas ringi uidata.
Nüüd peame veel otsustama, kuidas täpselt me mootorrattaga Londonisse saame. Sellest lähemalt järgmistes postitustes.
Tükk aega pole meist midagi kuulda olnud. Põhjuseks kiired ajad – ütlesime lahti oma töökohtadest ning kolisime pealinnast ära, et täielikult matka ettevalmistustele pühenduda. Nüüd olemegi töötud ning ehkki vanemad võtsid meid oma tiiva alla, oleme põhimõtteliselt kodutud – on see majake Nõos, Tartumaal ju pelgalt ajutiseks peatuspaigaks ja laagriks enne suurt starti. Autost saime ka lahti, nii et see varandusenatuke, mis meile veel jäi, mahtus kenasti pööningule tolmu koguma ja paremaid aegu (ehk meie tagasitulekut) ootama.
Hetkel on meie suurimaks mureks mootorratta transpordi organiseerimine teisele poole ookeani. Kes on tutvunud rubriigiga “Plaan” meie kodulehel, see teab, et esimese asjana sihime Buenos Airest. Eks siis näis, mil kombel me sinna jõuame – kui algul oli plaan sõita sinna kohale Hamburgist startiva kaubalaevaga, siis alles hiljuti selgus, et sinna on detsembrini kõik kohad välja müüdud. Seega pole muud varianti, kui minna lennukiga. Kuidas täpsemalt, sellest mõnes tulevases postituses…
Paljud on imestanud, kuidas on võimalik, et me juba nii palju mootorrattaga ringi oleme sõitnud, ja mul ei olegi veel A-kategooria lube. Asi pole sugugi selles, et mulle ei meeldi mootorratta seljas istuda, vastupidi – pärast seda, kui vana hea sport-touring ratas Suzuki GSX 600 sai välja vahetatud matkaenduuro BMW R 1100 GS vastu, hakkas peas idanema mõte, et ükspäev võiks isegi selle juhtrauda hoida. See oli muidugi aastaid tagasi…
Enamasti näeme mootorrattureid sõitmas-matkamas kambakesi koos, toimuvad kokkutulekud, juba on ka Eestis hulganisti mootorrattaklubisid, korraldatakse nädalavahetuse väljasõite jne. Jäänud on mulje, et mootorratturid on äärmiselt sotsiaalsed inimesed.
Ilmselt just seepärast küsitakse meilt tihti, miks ei lähe me matkale mitme ratta ja suure kambaga? Oleks ju turvalisem, pealegi on “seltsis segasem”? Samas eelistame oma kogemuse põhjal ringi uidata just kahekesi.
Millised on siis meie arvates üksi ja mitmekesi matkamise plussid ja miinused? Vastuse leiate altpoolt. Loe edasi Miks ei matka me kambakesi?
Vaatame kodumaal juba ringi sellise pilguga, et see on kahtlemata hea koht, kuhu tagasi tulla. Mõelda vaid, kui palju on siin veel avastamata kohti, kuhu meie jalg pole veel tõusnud ja kaamerasilm ulatunud! Kui vahel ongi hinge siginenud vaikne kahtlus, et pärast maailma värvikirevuse ja eripalgelisuse kogemist võib Eesti liiga väike tunduda, siis mida aeg edasi, seda rohkem oskame hinnata neid väikseid avastusi, mida Eesti pakub, ja mis on kõik mugavalt käeulatuses. Mikromaailmas on avastada vähemalt samapalju, kui makromaailmas – tasub vaid olla hakkaja ja avatud meelega.
Ilmad on ilusaks läinud, nii et võib talve jooksul tasapisi matkavalmiks “tuunitud” motot testima hakata ja täiendusi sisse viima – teha on veel palju.
Mõned “klõpsud” hiljutistest kodumaa avastamistest ka, silmailuks:
[singlepic=373,450,300]
[singlepic=370,450,300]
Hilistalvest oleme mõlemad kasvavas tempos tegelenud oma füüsilise poole järeleaitamisega. Tööle viib mind nüüd enamasti kondimootor ehk jalgratas, ehk säästan nii linnas ühe liikumis- ja parkimiskoha ja mõned kuupmeetrid puhast õhku, ning tervisele mõjub see samuti hästi. Kusjuures läbi iroonia väntan kiiremas tempos tööle umbes sama kiiresti kui autoga minnes. Nädalas mõned korrad õhtuti käin jooksmas, Kariina teist marsruuti pidi kiirkõnnil. Intensiivse trenni puhul on abiks pulsikell, et ennast päris ära ei tapaks – mul on just see rahmeldamise komme trenni ajal, kus tahan teha kõike korraga ja palju, nii et vitsad on käes ajast mil sellised tehnoloogiaid nii kergesti kättesaadavad polnud (nooremas eas juunioride karate Eesti meistrivõistlusteks valmistudes viis selline käitumine kaheks nädalaks haiglasse tilguti alla). Kell mõõdab umbkaudu kaloreid ka, näit on muidugi suhteliselt umbkaudne. Näiteks eile “kärsatasin” tunniajase trenniga ära 800kcal, enamasti lubatud intensiivsuse piiril. Kergemad trennid jäävad 500-600kcal kanti.
Nüüd kui võhmaressursid on pisut täienenud, kavatsen lähiajal jooksmist regulaarsemalt jõusaaliga kombineerida ja otsida üles ka koht minu lemmikspordiala, võitluskunstidega tegelemiseks.
Kui keha korras, siis ka vaim – annab tunda küll, et asi liigub juba paremuse suunas 🙂
