Suurem osa ettevalmistusi seljataga, proovipakkiminegi tehtud… Nüüd, kus lennupiletid võõrale mandrile on ostetud ning Eestist lahkumise kuupäev enam-vähem paigas, on tunne hoopis teistsugune kui näiteks pool aastat tagasi, kui kihk tundmatusse kihutada oli niivõrd suur. Praegugi ei kahtle me hetkekski, et see, mida teeme on ainuõige, ent mõte sellest, et lahkume juba nädala pärast ja koguni kolmeks aastaks, tekitab ometi ärevust. On see ju lahkumine lähedastest, turvalisest ja harjumuspärasest…
Kahest viimasest rääkides – tegelikult on ju mõnus magada oma voodis (mitte räpases motellis), nautida dušši oma kodus (mitte lõdiseda kämpingu dušiboksis) ja teada, kus ööbid järgmisel ööl. Mida ühel inimesel ikka vaja on! (Seda ütlesin nüüd küll irooniaga pooleks, kuid oma tõde peitub selleski)
Oi, ainult nädal jäänud! Igatahes elan teile südamest kaasa! 🙂
Kas te vahepeal üldse koju ei tule? Samas – ma saan aru – üks jõuluks kojusõit võtab juba nii palju raha, et selle eest saaks jälle hulka maailma avastada.
Aga siis kunagi kui te tagasi jõuate – pruunikspõlenud ja juuksed pleekinud 😀 😀 😀 , vot siis tahaks ma teid küll näha! 🙂
Kõike parimat!
“Pruunikspõlenud ja juuksed pleekinud”… ära ootusi siiski liiga kõrgeks aja, oleme motomatkajad – varustus seljas ja kiivrid peas 😉 Sel retkel on meil muidugi aega rohkem – ei oota meid ei kool ega töö, nii et vast on mahti ka põletamiseks ja pleegitamiseks 😀
Anna siis ikka paar päeva enne märku, kui päris “asjaks” läheb, et saaks ikka head reisi soovida… ja muuseas, mul on ka juba mõned päris konkreetsed uudised alates tänasest 😛