Paljud on imestanud, kuidas on võimalik, et me juba nii palju mootorrattaga ringi oleme sõitnud, ja mul ei olegi veel A-kategooria lube. Asi pole sugugi selles, et mulle ei meeldi mootorratta seljas istuda, vastupidi – pärast seda, kui vana hea sport-touring ratas Suzuki GSX 600 sai välja vahetatud matkaenduuro BMW R 1100 GS vastu, hakkas peas idanema mõte, et ükspäev võiks isegi selle juhtrauda hoida. See oli muidugi aastaid tagasi…
Idee jäi teostamata sel lihtsal põhjusel, et kumbki meist ei kujutanud hästi ette, mismoodi üks habras tütarlaps säärast “pulli” taltsutama peaks, endal jalad vaevu maha ulatumas. Igasugu asju võib ju juhtuda – näiteks kui ratas lootusetult ühele küljele kalduma hakkab, siis omal jõul ma seda enam püsti ei saaks. Alternatiivina käis läbi mõte muretseda harjutamiseks väiksem ja mitte nii võimas isend, kuid see oleks nõudnud rahalisi investeeringuid. Olles valiku ees, kas matkata kahel rattal siinsamas, lähedal, või suunduda ühel rattal kaugemale, tundmatuid maid avastama, otsustasime kõhklemata viimase kasuks. Kokkuvõttes on seis sama mis mitu aastat tagasi – tahaks osata mootorratast juhtida, aga pole nagu olnud neid õigeid tingimusi.
Siiski on küpsenud plaan enne suurele ekspeditsioonile minekut end motosõidu põhitõdedega kurssi viia, ehk siis õppida ära elementaarsed liigutused (teate küll – sidur, pidur, gaas), et olla mingil kujuteldaval või kujuteldamatul põhjusel (hädaolukord vms) suuteline rattaga punktist A punkti B sõitma.
Mõned päevad tagasi toimuski Marguse valvsa pilgu all minu esimene mootorrattajuhtimise “seanss”, ehk siis ühel kõrvalisel liiklusvälisel teelõigul vahetasime kohad – mina istusin ette ja tema minu taha. Tsiklijuhtimise õppimine on selles mõttes iselaadi väljakutse, et mootorrattal on sidur, pidur ja gaas autoga võrreldes vastupidi, st sidurikang on vasaku käe juures, samas kui käike tuleb vahetada jalaga. Igal juhul vajab see pisut harjumist ja noh, minusugusele algajale tähendas see parajal hulgal sikerdamist, nii et kord sai mootorgi välja suretatud (aga ainult üks kord!). Otse sõitmine nii keeruline ei olnud kui käiguvahetus. Ma ütleks isegi, et see oli päeva parim hetk. Teate ju isegi, kui lahe on jalgrattaga mäest alla sõita, hoog sees? Mootorratta seljas tekib sama tunne. Oleks ainult rohkem neid kõrvalisi teid, millel saaks segamatult ainult otse kulgeda 😉 Selle mõtte juures jõuangi oma esimese sessiooni kõige ärevusttekitavama osa juurde – nimelt mootorratta pööramine (sest lõputult otse kulgevaid teid on meil siin raske leida). Pean ausalt tunnistama, et seekord, seni kuni minu silme eest jooksid läbi pildid külili olevast rattast, tegi Margus selle töö ise minu eest ära. Ega seal midagi keerulist ei pidavat olema – muudkui kallutad ja… aga ega kõike ei saagi ju ühe korraga ära õppida, midagi peab jääma järgmisteks kordadeks ka.
Selline ta siis oli, minu esimene sessioon. Motoinimesed said vist kõhutäie naerda 🙂