Ushgulist edasi
Kuna me kogu aeg ei viitsi kirjutada, siis üks väike videoreportaaž.
Kuna me kogu aeg ei viitsi kirjutada, siis üks väike videoreportaaž.
Nagu ikka, HD ja üle ekraani režiim annab parema elamuse.
Gruusiasse saabumine oli muinasjutuliselt ilus – päike oli Musta mere kohal just loojumas, kui praam Batumi sadamasse jõudis. Linna merepoolseks fassaadiks olevad ultramodernsed hooned peegeldasid päikese leegitsevat kuma ning taustal hõljusid mägede kohal sinakad pilved. Enam kaunimat sissejuhatust ei oleks osanud oodata.
Pärast seda, kui me tagasi jõudsime, on meilt korduvalt küsitud – millal raamat tuleb. Nüüd on ta lõpuks valmis! Kaua tehtud kaunikene, kui nii öelda. Hästi paljude piltidega ning olulisemaid momente lahti seletavate sõnadega, kokku 318 lehekülge kellele nostalgiat, kellele inspiratsiooni.
Raamatu kujundas Michael Walsh, trükkis Greif.
Raamatu esitlus toimub 9. novembril algusega kell 18.00 Eesti Rahvusraamatukogus Looduse Omnibussi loodusõhtu raames. Palume oma osalemissoovist teada anda aadressil info@yhelteljel.ee (registreerunutele kehtib tasuta sissepääs).
Portsu analoogkaameraga klõpsitud piltidest saab näha siit.
Juba linna nime kõla tekitab teatavaid vibratsioone, mis viivad mõtted millelegi ebamaiselt elegantsele. Esfahanis ei tule pettuda – jõudsime sellele arusaamisele juba eelmine kord, kuid meie viimased päevad siin vaid kinnitavad seda arusaama. Aeg on muidugi edasi läinud – kebabi pakkuvatest suitsustest nurgakohvikutest on saanud enam või vähem peened pitsa- ja burgerirestoranid ning tänavatel lööb laineid meile viis aastat tagasi Teherani noorikute puhul silma jäänud trend end tugevalt meikida ning pearätt võimalikult kaugele kuklasse lükata, nii et paljastub blondeeritud ja tupeeritud soeng. Kuid ikka võib Esfahani kohta öelda “vana, hea”.
Toudeshk on üks paljudest mööda Kesk-Iraani laiali puistatud kõrbeküladest, ehkki ilmselt mitte kõige atmosfäärilisem neist, kui mitte öelda, et küllaltki tähelepandamatu – kõigi oma savimajade ja kuppelkatustega siinses keskkonnas täiesti tavaline. Oleksime sellest päris kindlasti silmagi pilgutamata mööda uhanud, aga teistelt ränduritelt jõudis meieni kuuldus mehest nimega Mohammad (muidugi elab neid Toudeshkis rohkem kui üks, sest Mohammad on üks ütlemata levinud mehenimi), kes on selles samas külas teedmööda tulijaid juba aastaid kostitanud ning neile kohalikku elu-olu tutvustanud. Tundus huvitav.
Yazdi jõudmine on selles mõttes sümbolilise tähendusega, et see on idapoolseim punkt, millesse jõudsime oma 2005. aasta Iraani ekspeditsioonil. Tollal ei osanud me aimata, et viis aastat hiljem oleme samas punktis tagasi, aga et tuleme hoopis teisest suunast, selja taga 112 000 kilomeetrit ning vastav hulk muljeid maailmast. Ja et kõige taga on justnimelt Iraanist saanud inspiratsioonivälgatus.