Jõudsimegi oma kauaoodatud Alaskani, pärast pea kolmenädalast kõva uhamist alates New York Cityst. Piiriületusejärgne maastik ei reetnud kuidagi seda, mis meid ees ootas, kuid pärast mõndasadat kilomeetrit jõudsime mootorratturite seas legendaarsele Daltoni, arktika inseneri järgi nimetatud maanteele (Dalton Highway). Maanteeks võib seda 666-kilomeetrist teed muidugi nimetada vaid ülimalt hea kujutlusvõime korral, sest valdav osa sellest on kruusa- ja pinnasetee, ning need vähesedki asfaldi lõigud meenutavad oma lainelise kujuga Läänemerd.
Alaska Highway‘ks ehk Alaska maanteeks nimetatakse 2237 kilomeetri pikkust teelõiku Dawson Creek’ist Kanadas Delta Junctioni Alaskal, USA-s. Teele jäävas Watson Lake nimelise asula ääremail asub kummaline nähtus – siltide mets. Esimene silt paigaldati 1942. aastal, 1990. aastal ületas siltide arv aga juba 10 000 piiri. Silte on igasuguseid – alustades numbrimärkidest, lõpetades muidu kummaliste siltidega, ja neid on maailma igast otsast.
Kombineerisin Davidi (meie võõrustaja Manhattanil) kiivrikaamera ja meie enda videokaameraga tehtud lõike, et anda väike ettekujutus meie endi ja muu elu liikumisest Manhattanil:
Üheks põhjuseks, miks nii kauaks New Yorki pidama jäime, olid sealsed inimesed. Nagu paljud ülalolevast pildist aru saavad, käib tsikliteema juurde kohustuslikus korras õlu, aga mitte sellepärast ei pannud ma seda pilti esimeseks. Tähelepanelikumad panevad ilmselt tähele, et pildil on õllepudelid-purgid koos jääga pistetud tsikli alumiiniumkohvrisse. Aga ühesõnaga natuke ka motofoorumi Adventure Rider NYC-meeskonnast…
Meie jõudmine New Yorki oli küllaltki irooniline. Kui mõelda meie kavandatud trajektoorile, mis näeb ette meie jõudmist Alaskale, siis New York asub ju meie teelt väga kõrval. Ikka täiesti kõrval. Päevi kestvate sadudega läbi USA igavavõitu keskosa rühkides võisime endid mitmel korral tabada mõttelt, kas New York on ikka asja väärt. Ei teadnud me ju isegi, mida me sealt täpselt otsima läheme, aga ometi oli tahtmine sinna jõuda päris suur.
Oleme mõneks päevaks mu endise ingliskeeleõpetaja Jeannie juurde peatuma jäänud, kellel ilus majake maakohas, Milwaukee lähistel (USA-s on sõnal “lähistel” muidugi hoopis teine tähendus kui näiteks Eestis – Milwaukee on siit 43 miili ehk pea 70 kilomeetri kaugusel), Michigani järve ääres. Nüüd on olnud aega “pisiasjadele” tähelepanu pöörata.
Suur kanjon (ingl.k. Grand Canyon) – kes siis sellest kuulnud poleks. Tegemist on vast USA ühe tuntuima turismimagnetiga, ning meie eilne käik selle servale tõestas, et täiesti põhjendatult. Kanjoni suunas sõites kulgeb tee pikki miile mööda rantšodega ääristatud tasandikku, mis mitte kuidagi ei reeda, mis ootab ees. Ootaks ju mägisemat maastikku, mis kuidagi vaimu ette valmistaks. Aga ei! Põllud lähevad üle männimetsaks ja kohe üldse ei tahaks uskuda, et SIIN võiks asuda midagi niivõrd üüratut.
Eks mida rohkematelt mootorratturitelt küsida, mis teeb Baja nende jaoks eriliseks (ja miks siia nii palju ameeriklasi tuleb), seda erinevamaid vastuseid saab. Meile jääb Baja eelkõige meelde selle keskosa loodusega. Siin on palju küllaltki üksluiset maastikku, mis kümnete ja kümnete kilomeetrite vältel eriti ei vaheldu, nii et kohati kipub 100 km/h mööda tikksirget teed sõites unigi peale tulema. Kui peateelt kõrvale pöörata, korraks seisma jääda ja ringi vaadata, avaneb aga hoopis teine vaatepilt – kõik kohad on täis kaktuseid ja muid, parajalt veidraid taimi, millest isegi und ei oleks osanud näha. Tornidena taeva poole sirutuvate kaktuste vahel ringi kõndides tekib tunne, nagu oleks muinasjutumaal. Või kosmoses. Loe edasi Baja ulmest veel→
Baja California poolsaar on koht, kuhu oleme ammu tahtnud minna. Ega niiväga täpselt ei teagi, miks. Lihtsalt paljude motomatkajate jutu põhjal on jäänud mulje, et sinna PEAB minema.
