Täna hommikul ületasime Brasiilia piiri. Viisad olime päev varem valmis teinud Argentinas, Puetro Iguazu’s asuvas Brasiilia konsulaadis, kus kõik käis kähku (kell 9 taotlused sisse, kell 13 passid viisadega käes) ning läks maksma 74 ARS/in. Tsikli importimine võttis valdava osa piiriformaalsustele kulunud ajast (poolteist tundi vast) – ei olnudki midagi keerulist, lihtsalt andmete sissetrükkimine ametniku poolt käis teosammul.
Nüüd oleme aga Brasiilias! Kui hispaania keelega hakkasime juba tasapisi kohanema, siis nüüd, portugalikeelses keskkonnas olles on jälle kõik teistmoodi – olgugi, et olen portugali keelt omal ajal pisut õppinud, on peas kõik segi nagu pudru ja kapsad, st Brasiilia piiripunktis vastasin saksa keelt purssinud onule automaatselt juba hispaania keeles. Täitsa segi! Aga no vähemalt tean, kuidas on portugali keeles “Ma ei räägi portugali keelt” – abiks ikka.
Margus ütleb, et tal hakkasid sõites millegipärast kohe Brasiiliasse sisenedes kaks (1 ja 2) lugu peas kummitama – vana hea Mendes.