Lõpuks oleme oma kalli paberi kätte saanud!
Carnet de passages en douane (edaspidi Carnet) näol on tegemist sõiduki ajutist importi võimaldava dokumendi ehk põhimõtteliselt “tsikli viisaga”, mis näitab, et sõidukil on õigus riiki siseneda, kuid mis samas kohustab ka sealt väljuma.
On riike, kuhu sõidukit ilma selleta sisse ei lasta (Pakistan, India, …), paljudesse riikidesse sisenemisel ei ole see nõutav, kuid aitab vähendada piiriületusbürokraatiat. Suures hulgas riikides ei lähe seda üldse vaja.
Carnet annab külastatavale riigile garantii, et saa ei müü oma sõidukit seal maha, vaid et sa tuled sama sõidukiga koju tagasi. Kuidas seda tagada? Väga lihtne – selleks, et saada selle dokumendi omanikuks, tuleb garanteerivale institutsioonile (eri riikides tegelevad sellega autoklubid, Eestis kahjuks mitte) tasuda deposiit, mis on võrdne 200-500 %-ga sõiduki turuhinnast (sõltuvalt asukohariikide nõuetest), ehk kui su sõiduk maksab 100 000 krooni, peaks letti laduma kuni pool miljonit krooni. Sõltuvalt väljastavast institutsioonist kehtib taoline Carnet kas kõigis või mõnes konkreetses nimetatud dokumenti nõudvas riigis. Sõidukiga reisilt naastes saad deposiidisumma tagasi. Kui müüd oma sõiduki garantiid nõudvas riigis maha, jääd oma deposiidist lihtsalt ilma.
Ilma Carnet‘ta minnes: näiteks Egiptus näiteks tahab piiril garantiiks saada 250% sõiduki turuväärtusest, ehk eelmise näite puhul 250 000 Eesti krooni, pluss tohutul hulgal igasugu muid makse. Raha saad tagasi siis, kui riigist väljud, teisest piiripunktist väljumisel võib aga jällegi ees oodata tohutu hulk uusi probleeme, kuidas see raha tagasi saada.
Carnet‘ga minnes: riiki sisenedes lüüakse dokumenti tempel sisse, jäetakse üks tšekk omale tõestuseks (see rebitakse Carnet‘st välja), riigist väljudes uus tempel ja samuti jäetakse üks osa samast lehest endale mälestuseks. Riigil on olemas sõiduki sisenemise ja väljumise tõestus, Sinul on Carnet‘s olemas riiki sisenemise ja väljumise tõestus. Tulemus: sa pole oma sõidukit selles riigis maha müünud – saad koju naastes oma deposiidisumma tagasi. Ehk siis peamine erinevus nende kahe toimimisviisi vahel on, see, et sa ei pea, dollaripakid taskus, ringi sõitma, vaid su raha on kindlas kohas (garanteeriva asutuse arvel).
Carnet‘l on 25 lehte, st sellega saad külastada (siseneda-väljuda) 25 riiki. Carnet kehtib 1 aasta.
Carnet‘ peamine miinus, nagu mainitud, on selle hind. Deposiidisumma, mille eest muidu reisida saaksid, jääb sisuliselt “lukku”. Meiepuhul on plaanis külastada paljusid riike erinevate garantii-nõudmistega.
Meie tundsime Carnet‘st esmakordselt puudust 2005. aastal, kui külastasime Iraani, mis kuulub nende riikide hulka, kuhu sõidukiga sisenemisel on see dokument kohustuslik. Tookord saime oma mootorrattaga Iraani läbi tutvuste – deposiidi garanteeris üks Iraani firma. Kui oleksime oma tsikli Iraanis maha müünud või kui keegi oleks ta ära varastanud, pidanuks too Iraani firma 300% tsikli turuhinnast Iraani tollile maksma.
Üldiselt ei ole mõtet Carnet’d teha, kui külastad oma sõidukiga üht või paari garantiid nõudvat (enamasti “kolmanda maailma”) riiki ning kui kindlalt tead, et on olemas alternatiiv (nagu näiteks meie Iraani kogemus). Kui aga trobikond selliseid riike reisiplaanis, tasub Carnet ennast juba ära.