Sildiarhiiv: inimesed

Lõuna-Ameerika

Teel põhja suunas

6 kommentaari

Kui juba Ushuaias olime, oleks olnud patt jätta minemata Tierra del Fuego rahvusparki, kus asub turistide poolt üleekspluateeritud “tee lõpp”. Kohustuslik klõps tehtud, saime mahti natuke ka pargis endas ringi vaadata. Kuigi maailma lõpust oleks oodanud ehk rohkem suurejoonelisust ja draamat, võlus koht meid hoopis vaikse iluga – küllalt madalad, ent ometi väärikad puud, varjulised metsasalud, väikesed ojad. Ei ühtegi lumist mäetippu ega jääliustikku. Tuul oli siiski päris karge ning väljas söögi tegemine võttis sõrmed päris kangeks. Telgis ööbides võisime aeg-ajalt kuulda möödakappavate hobuste kapjade all maad müdisemas.

Loe edasi Teel põhja suunas →

Lõuna-Ameerika,Tehniline

Uuel aastal uue hooga

3 kommentaari

Aastavahetus on nüüd kenasti selja taga. 31. detsembri hommikul pakkisime kola kiirustades kokku, et lõunaks Uruguaisse ja õhtuks tagasi Buenos Airesesse jõuda – kilomeetreid pisut üle 300 ühes suunas. Nimelt otsustasime amordi äratoomise plaani veidi muuta, st minna praami asemel hoopis tsikliga. Pabistasime juba ette teel olevate politsei kontrollpunktide pärast – üsna eredalt on veel meeles see, kui meilt väidetava kiiruseületamise eest 300 USD sooviti saada. Ei tea, kas politseinike ridades valitses uusaastaootus või oli asi vihmale kiskuvas ilmas, igatahes ei peetud meid kordagi kinni. Piiriületus Colón-Paysandú oli lihtne – mootorratta ajutisse impordidokumenti kirjutati päritolumaaks rõõmsasti “Stonia” ning peagi veeresime juba Uruguai pinnal. Loe edasi Uuel aastal uue hooga →

Lõuna-Ameerika

Eestist maailmas (1)

8 kommentaari

See, et sa oled Eestist, tähendab reisides päris palju selgitamist, et kust sa täpselt pärit oled. Paljud inimestest, keda oleme siiani kohanud, arvavad, et Eesti on osa (üllatus-üllatus) Venemaast, paljud ei oska aga üldse midagi arvata. Olukord on ikka päris nukker, aga samas me ei eeldagi, et kõik peaksid Eestist teadma.

Näiteks üks iisraellane, kellega Buenos Aireses kohtusime, ütles ise ka, et tema teadmised Eestist piirdusid varem vaid sellega, et kui kunagi Iisraeli jalgpallimeeskond (mis pidi olema alla igasugust arvestust) Eestit võitis, tehti ühes huumorisaates nalja, et küllap mõeldi selline asi nagu Eesti ja kogu see mäng lihtsalt välja, et iisraellased end nii kehvasti ei tunneks.

Seda suurem oli minu üllatus kui eile minu käest apteegis küsiti, kust ma olen, ning kui seejärel püüdlikult “Estoonia” hääldasin ja hakkasin juba selgitama, et “see on üks väike riik Põhja-…”. “Jah, jah, Põhja-Euroopas,” jätkas müüja “Eesti, Läti, Leedu. Eesti sai 1991. aastal iseseisvaks.” Mul vajus lõug vist sõna otseses mõttes maani. Mõne geograafia- ja ajalooõpingud ei ole ikka olnud üldse asjata!

Lõuna-Ameerika

Köögipoolest

Lisa kommentaar

Hakkasin mõtlema, et viimasel ajal me muust nagu ei kirjutagi kui igasugu jamadest. Ometi on siin nii palju muud. Kirjutaks siis toidust – sellest, mida sööme.

Kui me polnud veel kodunt lahkunud, olin veidi mures selle pärast, kuidas mõjutab keha pikaajaline reisitoidul olemine – miskipärast kujutasin meid ette ohjeldamatult priimusel toitu keetmas, ning sestap sai kaasa pakitud ka suur karbitäis vitamiine – juhuks kui söök peaks liiga ühekülgne olema. Tegelikkus on loomulikult teistsugune – ehk tuleb see sellest, et Loe edasi Köögipoolest →

Lõuna-Ameerika,Tehniline

Elu nagu Ladina-Ameerika seriaalis

4 kommentaari

Margus avastab, et tema sylearvuti kuvar ei toota ning viib arvuti Apple-i edasimyyjale Buenos Aireses kontrollimiseks. Edasimyyja teatab, et viga on videokaardis ning et selle v2ljavahetamine l2heb maksma 1000 USD. Javier teatab Margusele kahetsusega, et keevitus, mis amordile tehti, hakkas surve all lekkima. Margus ja Kariina on kaotmas lootust j6uda Buenos Airesest tuhande kilomeetri kaugusel Viedmas toimuvale motomatkajate kokkutulekule, kui saabub teade juba pikemat aega jalaluumurru t6ttu Buenos Aireses peatuvalt ning karkudel liikuvalt sakslaselt, Danielilt. Kariina ja Margus s6idavad kokkutulekule koos Danieliga viimase Land Roveris. Teel Viedmasse l2bitakse mitmeid politsei- ja sanitaarkontrollpunkte. J2rgnevate p2evade tipphetkedeks on meril6vikoloonia kylastus ning s6itmine liivaluidetel, ning loomulikult iga6htune grillimine. Kariina avastab, et Argentinas viibimine on p6hjustanud mao v2ljavenimise, mist6ttu ka p2rast ohjeldamatut lihasoomist ei saa k6ht enam ylem22ra t2is. Teisip2eval alustatakse tagasis6itu Buenos Airesesse, kuhu j6utakse kolmap2eval.

J2rgmises osas:

Kas amort saab l6puks parandatud?

Mida otsustab Margus teha sylearvutiga?

Kas Kariina ja Margus saavad Buenos Airesest minema?

Lõuna-Ameerika,Tehniline

Kindlasti ei ole igav

5 kommentaari

Buenos Aires näib olevat selline koht, kust kuidagi minema ei saa. Nii ei ole see mitte ainult meil – siin, Dakar Motos’is on juba mõnda aega “kinni” ühed Walesi matkasellid, kellest üks ootab kiigelaagreid, siis juba meie vana tuttav itaallanna, Miriam, kes on hädas radiaatoriga ning kelle fotokaamera on tähtajatult paranduses. Lisaks on siit lähipäevadel läbi käinud üks USA kodanik, üks paar Saksamaalt, üks paar Šveitsist ning eilsest on siin külas juba aastaid ringi rändavad austraallased (nende BMW tsikkel on sõitnud üle 650 000 km!). Rahvusvaheline seltskond infot vahetamas:

Loe edasi Kindlasti ei ole igav →

Lõuna-Ameerika

Lausvihmas Uruguai poole

1 kommentaar

Kes oleks arvanud, et napp nädal pärast Salvadori kõrvetavat päikest satume taas märgadesse, kõledatesse tingimustesse, kuid nii see on. Viimased kaks sõidupäeva on möödunud tihedas vihmasajus Uruguai poole liikudes – nähtavus on olnud väga halb (seda enam, et siinsetel autojuhtidel ei ole kombeks tuledega sõita) ning teed sadade kilomeetrite vältel remondis või niisama auklikud. Pikapeale on suur vesi hakanud ka (spetsiaalsest vihma-) sõiduvarustusest läbi imbuma – kui eile teeäärses söögikohas lõunapausiks peatusime, loksus meil mõlemal saabastes vesi, tagumikud olid märjad, samuti käed ja pead, Margusel oli vesi ka krae vahelt sisse tunginud, nii et võib öelda, et olime ikka täitsa märjad. Söögikoht oli iseteeninduslik, mis tähendab, et igaüks võib endale laduda marmiidist seda, mida hing ihkab. Haaran siis mina lusika ja sealsamas lasen sellel tagasi kukkuda.
Minu järel olevad mammid omavahel: “Ei tea mis nüüd juhtus?”
Mina: “Eeeellllllekter!”. Marmiit on voolu all.
Mammid omavahel: “Nojah, vaata, ta vaeseke on ju läbimärg.”
Üks mammidest mulle: “Ma aitan sind, näita, mida sa süüa tahad”.

Mammid aitavad mul taldriku täis laduda. Nii me siis söönuks saime, et edasi vihma trotsida. Eilseks õhtupoolikuks pöörasime ookeani äärest sisemaa poole, ning oh imet! päike tuli välja. Ootame ärevusega tänaseid arenguid ilma osas, ja loodame olla õhtuks Uruguais.

Lõuna-Ameerika

Must maagia Salvadoris

4 kommentaari

Õhtul Salvadori sisse sõites (tsikkel pikapi kastis) oli tunne, justkui viibiks Aafrikas. Kohutavalt palav oli, seda muidugi, kuid mitte seepärast. Pigem olid need värvid ja arhitektuur, või õigemini selle puudumine – viimistlemata majakarbid üksteise otsa kuhjumas, millel isegi aknaid ei ole ees – igaüks ise moodi, pisut nagu tondilossid. Musta ja veel mustemat värvi inimesed, oma igapäevastes toimetustes. Palmid, teistsugused kui need, mida mujal Brasiilias näinud oleme. Ja see kõik oivalise päikeseloojangu taustal…

Veetsime kaks ööd hotellitoas, mille aknast avanes lummav vaade ookeanile, ning kust oli mõnus rannapromenaadil askeldavaid inimesi jälgida. Jagame seda ka teiega:

Muide, kui hakata mõtlema meie katki/rikki läinud asjadele, siis ilmneb tõsiasi, et amort, rehv, videokaamera ja mobiiltelefon ütlesid kõik üles Bahia osariigis. Ilmselt peab siin mustade kantsis olema tegemist mingitsorti afromaagiaga, sest Salvadori jõudes hakkas videokaamera jälle osaliselt tööle (pilt on, heli pole ja töötab kuni soojaks läheb, siis hangub) – tänu sellele ka ülalolev videolõik; ning pärast Salvadorist lahkumist otsustas taas tööle hakata minu mobiil. Rehv on uus, ja amort pole rohkem lekkinud – nii et võib vist öelda, et suurem ebaõnn on meile selja pööranud 🙂 Ainult videokaamera vajab veel parandamist, ja fotokaamera ostmist. Kaalume nüüd taas São Paulosse minekut, sest kolm on ju kohtuseadus. Pealegi on see üks hiiglama suur linn ja kui seal on maailma suurim välisjaapanlaste kogukond, siis seal peab ju ometi mingi Canoni esindus olema, et saaksime oma kaameraasjad aetud.