Hakkasin mõtlema, et viimasel ajal me muust nagu ei kirjutagi kui igasugu jamadest. Ometi on siin nii palju muud. Kirjutaks siis toidust – sellest, mida sööme.
Kui me polnud veel kodunt lahkunud, olin veidi mures selle pärast, kuidas mõjutab keha pikaajaline reisitoidul olemine – miskipärast kujutasin meid ette ohjeldamatult priimusel toitu keetmas, ning sestap sai kaasa pakitud ka suur karbitäis vitamiine – juhuks kui söök peaks liiga ühekülgne olema. Tegelikkus on loomulikult teistsugune – ehk tuleb see sellest, et ka matk on siiani kulgenud küllaltki ebatüüpiliselt, või vähemalt mitte nii nagu ette kujutasime – priimust oleme kasutanud vaid loetud korrad, ja siis ka peaasjalikult tee või kohvi keetmiseks.
Brasiilias oli väga palav, ning sellise ilmaga ei taha eriti midagi priimusel kuumutada. Seepärast nägi meie toitumine enamasti välja nii: hommikusöök hotellis, lõuna restoranis, õhtusöögiks midagi kerget poest või kioskist. Oleks me rohkem telkinud, oleks hommikusöögiga loomulikult pidanud rohkem vaeva nägema, aga et telkimiseks sobivaid kohti oli vähe, siis peatusimegi hotellides/külalistemajades. Brasiilia auks tuleb öelda, et sealsetes hotellides pakutavad hommikusöögid on lihtsalt võrratud. Toiduvalik sõltub muidugi konkreetsest hotellist, kuid enamasti on lisaks tavalisele saiale-vorstile-moosile välja pandud valik troopilisi puuvilju (banaan, melon, arbuus, mango, apelsin, tähtvili) ning paar-kolm keeksilaadset kooki, lisaks paremates kohtades veel mõni soolane pirukas ning omlett (Salvadoris pakuti meie üllatuseks ka koorega keedetud kartulit ning viinerit tomatikastmes). Enamasti on laual ka värskelt pressitud apelsinimahl. Argentinal on hommikusöögi mõistes Brasiiliaga raske võistelda – siin on standardiks vaid sai ja moos ning kohalik spetsialiteet dulce de leche (karamellilaadne võie). Kohv on meie senise kogemuse põhjal küllaltki kehv, ning teed ei kõlba minu arvates juua, sest vesi on lihtsalt nii kloorine.
Brasiilia toitudest on varasemalt juba siin-seal juttu olnud. Väga tänuväärsed on iseteeninduslikud söögikohad, kus saab ise endale sobivas koguses head ja paremat taldrikule laduda, mitte ei pea mõistatama, kuidas üht või teist rooga nimetatakse. Teine variant on võtta “prato feito” ehk päevapraad, mis pea alati koosneb riisist, lihast, ubadest ja värskest salatist. Ja portsjonid on alati hiiglaslikud! Mulle reeglina üle poole sisse ei mahtunud, palavusega veel eriti. Hind portsjoni kohta kõigub 5 ja 9 riaali vahel. Iseteeninduslikes toidukohtades on kilo hinnaks umbes 13 riaali, kahe peale kokku ei kulunud meil koos jookidega vist kunagi rohkem kui 18 riaali. Väga palju juuakse kokakoolat, ent ühel hetkel avastasime, et värskelt pressitud apelsinimahl on kokast palju odavam (kahe-kolme riaali eest saab 400 ml mahla). Ja kui apelsinimahl enam ei eruta, siis pole muud, kui sammud mahlabaari seada, kus valik on kergelt öeldes segadusse ajav, sest meile tuntud mahlade kõrval on seal mitmeid-mitmeid eksootilisi mahlu, mida ei oskaks muidu ettegi kujutada. Lisaks veel segumahlad. Näiteks “klorofüll” – niipalju saime aru, et sellesse rohelisse vahutavasse jooki oli piparmünti pandud, aga mida muud…?
Argentina toidukultuur tundub meile väga euroopalik – väga popid on pitsad ja pastad, aga üle kõige tarvitatakse siin loomulikult liha. Kana leiab siit enamasti shnitsliks tambitult, kuid mitte kanast ei taha ma rääkida, vaid hoopis loomalihast. Suur osa Argentinast on pampa, mis ilmselt soosib karja kasvatamist. Nii need loomad siis nosivad rohtu, et lõpuks grillile jõuda, ja neid loomi on palju – kui vähegi linnast välja saad, on lehmad igal pool. Tuleb öelda, et siin osatakse liha hästi valmistada, kusjuures peale soola maitseaineid üldse ei kasutata (sellest, et siin liha äädikas ei leotata, ma üldse ei räägigi), nii et grillmeistril on täita väga tähtis roll. Mis on kogu selle grillimise juures kõige hullem, on see, et viimasel ajal on meil üks grillimine teise järel. Okei, mitte iga päev, aga üldiselt on nii, et kui üks päev on grill, siis ei lähe kõht tühjaks enne kui ülejärgmiseks päevaks – lihatükid on hiiglaslikud, ning kahjuks iga korraga aina mahlasemad ja maitsvamad. “Kahjuks” selles mõttes, et tasapisi hakkame nendega harjuma, kuid kunagi tuleb ju hakata end tagasi spartalikuma toiduga harjutama!
Kui grillimist plaanis pole, siis üritame siin, Dakar Motosis (õnneks või kahjuks on just see koht, kuhu me oleme pikalt pidama jäänud) ise midagi valmistada, või teevad seda teised matkajad – nõud ja kogu atribuutika on siin ju olemas. Parimad palad tulid muidugi itaallannalt, Miriamilt, kes oskas igasugu võimalikest ja võimatutest asjadest söödavaid kombinatsioone välja võluda, kuid tema on nüüd teel Ushuaiasse, ja kes teab, kas teda enam teel kohtame. Ise olen ka üritanud päris toitu valmistada – shnitslitegemisest oli juba juttu, ent üks päev tegin näiteks hakkliha-koorekastet, mis oli tõsiselt rammus, sest siin lähedal supermarketis müüakse ainult 42%-list koort. Laiskadel päevadel tellime kohalikku poppi snäkki, empanadasid, mis on pähimõtteliselt pirukad erineva täidisega (singi ja juustu, hakkliha, kana, sibula, hallitusjuustu, …).
Kokkuvõttes võib öelda, et hirm, et matkal toitumine väga sassi läheb, ei ole siiani õigustust leidnud – sööme ikka korralikult. Ilmselt on see ka põhjus, miks siiani seedimisega ühtegi probleemi pole olnud (sülitame kolm korda üle õla). Kui ükskord paigalt minema saame, küllap siis asjad muutuvad, kuid kes teab, võib-olla ka mitte.