Autori Kariina postitused

Uuel aastal uue hooga

Aastavahetus on nüüd kenasti selja taga. 31. detsembri hommikul pakkisime kola kiirustades kokku, et lõunaks Uruguaisse ja õhtuks tagasi Buenos Airesesse jõuda – kilomeetreid pisut üle 300 ühes suunas. Nimelt otsustasime amordi äratoomise plaani veidi muuta, st minna praami asemel hoopis tsikliga. Pabistasime juba ette teel olevate politsei kontrollpunktide pärast – üsna eredalt on veel meeles see, kui meilt väidetava kiiruseületamise eest 300 USD sooviti saada. Ei tea, kas politseinike ridades valitses uusaastaootus või oli asi vihmale kiskuvas ilmas, igatahes ei peetud meid kordagi kinni. Piiriületus Colón-Paysandú oli lihtne – mootorratta ajutisse impordidokumenti kirjutati päritolumaaks rõõmsasti “Stonia” ning peagi veeresime juba Uruguai pinnal. Loe edasi Uuel aastal uue hooga

Eestist maailmas (1)

See, et sa oled Eestist, tähendab reisides päris palju selgitamist, et kust sa täpselt pärit oled. Paljud inimestest, keda oleme siiani kohanud, arvavad, et Eesti on osa (üllatus-üllatus) Venemaast, paljud ei oska aga üldse midagi arvata. Olukord on ikka päris nukker, aga samas me ei eeldagi, et kõik peaksid Eestist teadma.

Näiteks üks iisraellane, kellega Buenos Aireses kohtusime, ütles ise ka, et tema teadmised Eestist piirdusid varem vaid sellega, et kui kunagi Iisraeli jalgpallimeeskond (mis pidi olema alla igasugust arvestust) Eestit võitis, tehti ühes huumorisaates nalja, et küllap mõeldi selline asi nagu Eesti ja kogu see mäng lihtsalt välja, et iisraellased end nii kehvasti ei tunneks.

Seda suurem oli minu üllatus kui eile minu käest apteegis küsiti, kust ma olen, ning kui seejärel püüdlikult “Estoonia” hääldasin ja hakkasin juba selgitama, et “see on üks väike riik Põhja-…”. “Jah, jah, Põhja-Euroopas,” jätkas müüja “Eesti, Läti, Leedu. Eesti sai 1991. aastal iseseisvaks.” Mul vajus lõug vist sõna otseses mõttes maani. Mõne geograafia- ja ajalooõpingud ei ole ikka olnud üldse asjata!

Meil on plaan

… ja ehkki plaanidel on kombeks muutuda, siis me väga-väga loodame, et SEE plaan toimib. Nimelt on meie hea sõbra Oti vanemad aasta viimastel päevadel Tallinnast Montevideosse lendamas ja meil on uhiuus Öhlinsi amort Eestisse ära tellitud. See peaks enne nende äralendu kohal olema, nii et nad saavad selle kotti pista ja Uruguaisse toimetada, kuhu ma neile vastu lähen, et pärast amordiga Argentinasse naasta. Hea plaan, kas pole? Kuidagi palju lülisid ainult, nii et jääb loota, et ükski neist alt ei vea:

  • kas amort jõuab õigeks ajaks Eestisse, st nagu lubatud, jõuluks
  • kas amort kui kahtlase välimusega ese lubatakse lennukile (registreeritud pagasisse loomulikult)
  • kas kott ei lähe kahe ümberistumise käigus kaduma
  • kas Argentina ametnikel ei teki tahtmist minu pagasit kontrollida ja impordimaksu nõuda

 

Oleme ikka parajalt pabinas, sest ega ta odav ei ole, see uus amort. Mõelda vaid, kui see ei jõua kohale…
Paralleelselt uue amordi ootamisega oleme lasknud ka vana amorti veelkord parandada, mis peaks teoreetiliselt homme valmis saama.
Nüüd oleme jälle dilemma ees, mida aastavahetuseni teha. Kas veeta jõulud Dakar Motos’is, pampas, või sõita tuhat kilomeetrit mingis suunas, et jõuda kusagile ilusasse/huvitavasse kohta (lähemal ei ole eriti midagi) ning et hiljem jälle (uuele amordile, videokaamerale järgi) tagasi tulla? Kui päris aus olla, siis ega ükski neist variantidest ei imponeeri eriti. Võib-olla me oleme lihtsalt mandunud.
 
Tegusatelt (autotuunijatelt) naabritelt kuulduv kuuba mambo ehk turgutab:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/BA-DM-naabrid.mp3]

 

Teiseltpoolt kostub naabri aiast papagoi, seda torinat kuuleme iga päev:
[audio:http://yhelteljel.ee/audio/BA-DM-naabri-papagoi.mp3]

Köögipoolest

Hakkasin mõtlema, et viimasel ajal me muust nagu ei kirjutagi kui igasugu jamadest. Ometi on siin nii palju muud. Kirjutaks siis toidust – sellest, mida sööme.

Kui me polnud veel kodunt lahkunud, olin veidi mures selle pärast, kuidas mõjutab keha pikaajaline reisitoidul olemine – miskipärast kujutasin meid ette ohjeldamatult priimusel toitu keetmas, ning sestap sai kaasa pakitud ka suur karbitäis vitamiine – juhuks kui söök peaks liiga ühekülgne olema. Tegelikkus on loomulikult teistsugune – ehk tuleb see sellest, et Loe edasi Köögipoolest

Elu nagu Ladina-Ameerika seriaalis

Margus avastab, et tema sylearvuti kuvar ei toota ning viib arvuti Apple-i edasimyyjale Buenos Aireses kontrollimiseks. Edasimyyja teatab, et viga on videokaardis ning et selle v2ljavahetamine l2heb maksma 1000 USD. Javier teatab Margusele kahetsusega, et keevitus, mis amordile tehti, hakkas surve all lekkima. Margus ja Kariina on kaotmas lootust j6uda Buenos Airesest tuhande kilomeetri kaugusel Viedmas toimuvale motomatkajate kokkutulekule, kui saabub teade juba pikemat aega jalaluumurru t6ttu Buenos Aireses peatuvalt ning karkudel liikuvalt sakslaselt, Danielilt. Kariina ja Margus s6idavad kokkutulekule koos Danieliga viimase Land Roveris. Teel Viedmasse l2bitakse mitmeid politsei- ja sanitaarkontrollpunkte. J2rgnevate p2evade tipphetkedeks on meril6vikoloonia kylastus ning s6itmine liivaluidetel, ning loomulikult iga6htune grillimine. Kariina avastab, et Argentinas viibimine on p6hjustanud mao v2ljavenimise, mist6ttu ka p2rast ohjeldamatut lihasoomist ei saa k6ht enam ylem22ra t2is. Teisip2eval alustatakse tagasis6itu Buenos Airesesse, kuhu j6utakse kolmap2eval.

J2rgmises osas:

Kas amort saab l6puks parandatud?

Mida otsustab Margus teha sylearvutiga?

Kas Kariina ja Margus saavad Buenos Airesest minema?

Kindlasti ei ole igav

Buenos Aires näib olevat selline koht, kust kuidagi minema ei saa. Nii ei ole see mitte ainult meil – siin, Dakar Motos’is on juba mõnda aega “kinni” ühed Walesi matkasellid, kellest üks ootab kiigelaagreid, siis juba meie vana tuttav itaallanna, Miriam, kes on hädas radiaatoriga ning kelle fotokaamera on tähtajatult paranduses. Lisaks on siit lähipäevadel läbi käinud üks USA kodanik, üks paar Saksamaalt, üks paar Šveitsist ning eilsest on siin külas juba aastaid ringi rändavad austraallased (nende BMW tsikkel on sõitnud üle 650 000 km!). Rahvusvaheline seltskond infot vahetamas:

Loe edasi Kindlasti ei ole igav

Tagasi baaslaagris

Üleeile võis meid näha naasmas Buenos Airesesse, Dakar Motos’i töökotta, kus veedame taas mõned päevad, et enne külma lõuna poole suundumist veel kord natuke oma konte soojendada (peame siiski ettevaatlikud olema, sest siin hakkab vist vaikselt suvi kätte jõudma, ning tänaseks lubatakse 35 soojakraadi), ning mis veel tähtsam – mõnede oluliste küsimustega tegeleda, näiteks:

  • lasta kannatada saanud tagaamordile igaks juhuks hooldus teha (tegemisel – saame homme kätte)
  • vahetada esipiduriklotsid (tuleb veel kusagilt sebida, näib defitsiitne kaup olevat)
  • vahetada õlid (tehtud)
  • lasta videokaamera ära parandada (tegemisel – homme saame vastuse, kas viga on kohapeal parandatav – kui ei, siis oleme püsti hädas; ametlikult ei impordita Argentinasse Canoni HD-kaameraid, nii et kui on tõsisem viga, siis ei osata seda kohapeal ka parandada)
  • osta uus digifotokas (suhtlesime Canoni Argentina esindusega, kust saime teada, et meie rändama läinud fotoka mudelit ei olegi Argentinas saada, sest see on vana mudel, kuid eile käisime linna peal ja avastasime ühe kvartali jagu kasutatud tehnika poode, kus meie soovitavat Canon A720-t ei ole, küll aga on veidi vanemat A710-t, nii et homme lähme teeme ilmselt ostu ära)
  • pesta hunnik pesu (tehtud – lasime ühe alumiiniumkohvritest vett täis, panime pesupulbrit ka, ning nüüd kuivab väljas pikk nööritäis puhast pesu – mmm… siiani pesime ju kõik asjad hotellide kraanikausis ning hotelliseebiga)
  • kirjutada reisikirja (ma ei mäletagi enam, millal me oma eraotstarbelist reisikirja täiendasime, kuid ometi on ju oluline seda teha, sest kes see paari aasta pärast enam muidu mäletab, kes, mis, kus ja mida tegi – varsti võtan ette)
  • pidada edasise teekonna osas plaani (ise asi, kui mõttekas see on, sest plaanid ju muutuvad niikuinii – tegeleme jooksvalt).
Ei jäägi nagu aega vaatamisväärsustega tutvumiseks 😉

Lausvihmas Uruguai poole

Kes oleks arvanud, et napp nädal pärast Salvadori kõrvetavat päikest satume taas märgadesse, kõledatesse tingimustesse, kuid nii see on. Viimased kaks sõidupäeva on möödunud tihedas vihmasajus Uruguai poole liikudes – nähtavus on olnud väga halb (seda enam, et siinsetel autojuhtidel ei ole kombeks tuledega sõita) ning teed sadade kilomeetrite vältel remondis või niisama auklikud. Pikapeale on suur vesi hakanud ka (spetsiaalsest vihma-) sõiduvarustusest läbi imbuma – kui eile teeäärses söögikohas lõunapausiks peatusime, loksus meil mõlemal saabastes vesi, tagumikud olid märjad, samuti käed ja pead, Margusel oli vesi ka krae vahelt sisse tunginud, nii et võib öelda, et olime ikka täitsa märjad. Söögikoht oli iseteeninduslik, mis tähendab, et igaüks võib endale laduda marmiidist seda, mida hing ihkab. Haaran siis mina lusika ja sealsamas lasen sellel tagasi kukkuda.
Minu järel olevad mammid omavahel: “Ei tea mis nüüd juhtus?”
Mina: “Eeeellllllekter!”. Marmiit on voolu all.
Mammid omavahel: “Nojah, vaata, ta vaeseke on ju läbimärg.”
Üks mammidest mulle: “Ma aitan sind, näita, mida sa süüa tahad”.

Mammid aitavad mul taldriku täis laduda. Nii me siis söönuks saime, et edasi vihma trotsida. Eilseks õhtupoolikuks pöörasime ookeani äärest sisemaa poole, ning oh imet! päike tuli välja. Ootame ärevusega tänaseid arenguid ilma osas, ja loodame olla õhtuks Uruguais.

Must maagia Salvadoris

Õhtul Salvadori sisse sõites (tsikkel pikapi kastis) oli tunne, justkui viibiks Aafrikas. Kohutavalt palav oli, seda muidugi, kuid mitte seepärast. Pigem olid need värvid ja arhitektuur, või õigemini selle puudumine – viimistlemata majakarbid üksteise otsa kuhjumas, millel isegi aknaid ei ole ees – igaüks ise moodi, pisut nagu tondilossid. Musta ja veel mustemat värvi inimesed, oma igapäevastes toimetustes. Palmid, teistsugused kui need, mida mujal Brasiilias näinud oleme. Ja see kõik oivalise päikeseloojangu taustal…

Veetsime kaks ööd hotellitoas, mille aknast avanes lummav vaade ookeanile, ning kust oli mõnus rannapromenaadil askeldavaid inimesi jälgida. Jagame seda ka teiega:

Muide, kui hakata mõtlema meie katki/rikki läinud asjadele, siis ilmneb tõsiasi, et amort, rehv, videokaamera ja mobiiltelefon ütlesid kõik üles Bahia osariigis. Ilmselt peab siin mustade kantsis olema tegemist mingitsorti afromaagiaga, sest Salvadori jõudes hakkas videokaamera jälle osaliselt tööle (pilt on, heli pole ja töötab kuni soojaks läheb, siis hangub) – tänu sellele ka ülalolev videolõik; ning pärast Salvadorist lahkumist otsustas taas tööle hakata minu mobiil. Rehv on uus, ja amort pole rohkem lekkinud – nii et võib vist öelda, et suurem ebaõnn on meile selja pööranud 🙂 Ainult videokaamera vajab veel parandamist, ja fotokaamera ostmist. Kaalume nüüd taas São Paulosse minekut, sest kolm on ju kohtuseadus. Pealegi on see üks hiiglama suur linn ja kui seal on maailma suurim välisjaapanlaste kogukond, siis seal peab ju ometi mingi Canoni esindus olema, et saaksime oma kaameraasjad aetud.