Täna saame vist lõpuks liikuma La Pazist Copacabana poole. Kinni jäime siia ennekõike selletõttu, et mul otsustas pärast vaktsiinisüsti palavik kallale tulla, mis mitu päeva taanduda ei tahtnud.
(veel …)

Potosíst vurasime Sucresse, kus veetsime kaks ööd. Tõtt-öelda seal midagi väga ägedat polnud, tegime linna peal jalgsi tuuri, kus käisime läbi suurema osa seal asuvaid kirikuid. Kaalusime dinosauruse-bussi, mis viinuks dinosauruste jälgede (fossiilid) juurde, ent see näis olevat paras ülepromotud turistilõks, mistõttu jätsime selle ära.

(veel …)

Tšiili-Boliivia piiriületus toimus San Pedro de Atacama ja Uyuni vahel.

(veel …)

Hilistalvest oleme mõlemad kasvavas tempos tegelenud oma füüsilise poole järeleaitamisega. Tööle viib mind nüüd enamasti kondimootor ehk jalgratas, ehk säästan nii linnas ühe liikumis- ja parkimiskoha ja mõned kuupmeetrid puhast õhku, ning tervisele mõjub see samuti hästi. Kusjuures läbi iroonia väntan kiiremas tempos tööle umbes sama kiiresti kui autoga minnes. Nädalas mõned korrad õhtuti käin jooksmas, Kariina teist marsruuti pidi kiirkõnnil. Intensiivse trenni puhul on abiks pulsikell, et ennast päris ära ei tapaks – mul on just see rahmeldamise komme trenni ajal, kus tahan teha kõike korraga ja palju, nii et vitsad on käes ajast mil sellised tehnoloogiaid nii kergesti kättesaadavad polnud (nooremas eas juunioride karate Eesti meistrivõistlusteks valmistudes viis selline käitumine kaheks nädalaks haiglasse tilguti alla). Kell mõõdab umbkaudu kaloreid ka, näit on muidugi suhteliselt umbkaudne. Näiteks eile “kärsatasin” tunniajase trenniga ära 800kcal, enamasti lubatud intensiivsuse piiril. Kergemad trennid jäävad 500-600kcal kanti.

Nüüd kui võhmaressursid on pisut täienenud, kavatsen lähiajal jooksmist regulaarsemalt jõusaaliga kombineerida ja otsida üles ka koht minu lemmikspordiala, võitluskunstidega tegelemiseks.

Kui keha korras, siis ka vaim – annab tunda küll, et asi liigub juba paremuse suunas 🙂

Hiljuti sai tehtud eelviimane osa kaitsesüste. Oleme nüüd juba paar kuud käinud Merimetsa haiglas vanu vaktsiine pikendamas ja uusi tegemas (kõike ei saa ju korraga!), kõik ikka selleks, et välisilma karmid tõved ei saaks meid pika sõidu jooksul ebameeldivalt üllatada. Tänaseks oleme oma antikehapagasisse pakkinud järgmised:

1. Kõhutüüfus (pikendatud)
2. A-hepatiit (pikendatud)
3. Teetanus-difteeria
4. B-hepatiit (2 süsti, kolmas aasta pärast)
5. Marutaud (3 süsti)
6. Kollapalavik
7. Ja veel “puugitõve” (puukentsefaliidi) pikendus, kohalikuks tarbimiseks.

Õlg näeb välja nüüd nagu narkomaanil.

Ei tea kas oleme nüüd pommikindlad?