Hilistalvest oleme mõlemad kasvavas tempos tegelenud oma füüsilise poole järeleaitamisega. Tööle viib mind nüüd enamasti kondimootor ehk jalgratas, ehk säästan nii linnas ühe liikumis- ja parkimiskoha ja mõned kuupmeetrid puhast õhku, ning tervisele mõjub see samuti hästi. Kusjuures läbi iroonia väntan kiiremas tempos tööle umbes sama kiiresti kui autoga minnes. Nädalas mõned korrad õhtuti käin jooksmas, Kariina teist marsruuti pidi kiirkõnnil. Intensiivse trenni puhul on abiks pulsikell, et ennast päris ära ei tapaks – mul on just see rahmeldamise komme trenni ajal, kus tahan teha kõike korraga ja palju, nii et vitsad on käes ajast mil sellised tehnoloogiaid nii kergesti kättesaadavad polnud (nooremas eas juunioride karate Eesti meistrivõistlusteks valmistudes viis selline käitumine kaheks nädalaks haiglasse tilguti alla). Kell mõõdab umbkaudu kaloreid ka, näit on muidugi suhteliselt umbkaudne. Näiteks eile “kärsatasin” tunniajase trenniga ära 800kcal, enamasti lubatud intensiivsuse piiril. Kergemad trennid jäävad 500-600kcal kanti.

Nüüd kui võhmaressursid on pisut täienenud, kavatsen lähiajal jooksmist regulaarsemalt jõusaaliga kombineerida ja otsida üles ka koht minu lemmikspordiala, võitluskunstidega tegelemiseks.

Kui keha korras, siis ka vaim – annab tunda küll, et asi liigub juba paremuse suunas 🙂