Alustasime oma avastusretke ambitsioonika plaaniga – teha Ida-Timorile ring peale. Kuna tegemist on tillukese riigiga, siis võiks küsida, et mis selles plaanis siis nii ambitsioonikat on, kuid ikka on küll. Ise saime sellest muidugi aru alles hiljem.
Oleme Dilisse jäänud liiga kauaks. Lonely Planetil on õigus, tegemist ei ole ühega Aasia suurepärastest pealinnadest – kuidagi väga kiiresti ammendas ta end meie jaoks ära. Pole ka ime, sest tegemist on ikkagi küllaltki väikese pealinnaga – elab siin ju umbes 150 000 inimest – ning kui pole just soovi ÜRO-tegelastega mõnes väljamaalastele suunatud baaris aega surnuks lüüa, siis jääb peagi enesele iga päev uue meelelahutuse väljamõtlemisega jänni.
Reede varahommikul, veel enne päikesetõusu, olime juba lennukil. Käes oli meie jaoks viimane hetk Austraalias. Kui lennuk unisel lennuväljal õhkutõusuks kiirendama hakkas, vilksatasid mu silme eest läbi viimased poolteist kuud – punastes toonides kõrbestunud maastik, üksildased mandrit läbivad teed, põrgukuumus, aborigeenid, ja inimesed, keda me ei tundnud, kuid kellest olid saanud meie sõbrad. Pikemateks mõtisklusteks ei olnud aga aega, sest peagi rebis lennuk end juba maast lahti, ning mõne minuti pärast olime juba Timori mere kohal.
