Eks ta ole olnud natuke nagu muinasjutt või unenägu, see kolmeaastane ekspeditsioon – eriti tagantjärele vaadates – kõik need pildid ja helid, kohtumised ja juhtumised…
Maroko oli määratud olema selle unenäo lõppvaatus – sellele järgnev Euroopa kui pika istumise järel toolist tõusmine, teatrisaalist väljumine, riiete lunastamine garderoobist, ning välja külma ja tuule kätte astumine, mõtted täis värskeid, veel seedimata muljeid. Kuid enne veel tahtsime võtta sellest etendusest viimast, salvestada oma mälusse veel viimased eredad mõttekillud, millest saada innustust ja inspiratsiooni.
Kui Marrakechi sattusime poolkogemata, siis Fesi, üht paremini säilinud keskaegset mediinat maailmas, tahtsin ma kindlasti näha. Tuleb öelda, et mõiste “kindlasti” on viimaste aastatega oma tähenduses omajagu nihkunud, sest kunagi ei saa millelegi päris kindel olla – kui, siis ainult sellele, et kui sul on “kindel plaan”, siis lähevad asjad risti vastupidi. Seepärast katsun ma eelseisvate asjade suhtes erilisi ootusi mitte tekitada, ja õige ongi, sest Fesi jõudes sai meile peagi selgeks, et mediina ehk vanalinn on liiklusele suletud ning mingit shanssi end koos tsikliga jälle mõnesse odavasse külalistemajja parkida ning sihitult mööda tänavate labürinti ringi uidata (nagu me Marrakechis tegime) ei ole.
Juba Fesis olles ei saanud sealt muidugi niisama minema uhada, nii et ei jäänud üle muud, kui et valida konkreetsed kohad, mida näha tahame, ning tsikkel linna ääres parklas, need kohad läbi käia. Üheks selliseks kohaks on Fesi nahavärvimistöökojad, mis on elamus nii nägemis- kui haistmismeeltele, loomanahad suurtes värviveemahutites ligunemas ning katustel päikese käes kuivamas.
[audio:Maroko_raadiost.mp3|titles=Mängib kohalik raadio]
Fesist edasi liikusime juba täisaurul põhja suunas, sihiks “sinise linnana” tuntud Chefchaouen. Ei teagi täpselt, kuidas see nii on kujunenud, aga suur osa Chefchaoueni vanalinna majadest ja tänavatest on võõbatud siniseks. Ja mitte lihtsalt siniseks, vaid eri toonides siniseks, mis hoonete tekstuuriga kombineeritult mõjub iseäranis lummavalt. Tekib tunne, nagu viibiks sürreaalses unenäos – kord tundub, et majast kumaks mahedat, turvatunnet tekitavat valgust, siis jälle paistab sinu peale ööklubi neoonsinine valgus, või niivõrd õhkõrn sina, et on tunne, nagu oleks taevas. Täiesti ootamatu elamus, mida pildid päris hästi edasi anda ei suuda.
Sellise eri toonides tundega asusime Chefchaouenist taas teele, ikka põhja suunas, et ületada piir Aafrika mandril asuvasse Hispaania enklaavi Ceutasse. Piletid Ceuta – Algecirase praamile ostetud, seisime tsikliga praami sabas ning mõttes jätsime Aafrikaga hüvasti. Tegelikult oli Aafrika selja taha jäänud juba üsna ammu, või vähemalt see Aafrika, mis meile Aafrikaga seostub – must, metsik manner, mida nii hästi iseloomustavad pildid suurte nuiadega hiiglaslikes uhmrites jahu tampivatest naistest ning tee ääres seisvatest veoautodest, mille all rekkajuhid sütel toitu valmistavad ning magavad, oodates mehhaanikut, varuosi või tont-teab-mida-veel. Mauritaaniast alates ei olnud see enam niiväga Aafrika, vaid pigem araabiamaa.
Praamile sõites tabas meid suur üllatus, kui selgus, et suur osa meeskonnast on eestlased, sealhulgas kapten. Tsikkel üliturvaliselt fikseeritud (meie viimaseid kogemusi Aafrika praamide ja piroogidega arvesse võttes tundusid kõik need köied ja piduriklotsid ilmse liialdusena, kuid samas võimsa meeldetuletusena, et olime jõudnud tagasi Euroopasse, reguleeritud ja reglementeeritud tsivilisatsiooni), võtsime juba reisijatesalongis istet, kui meid kutsuti kaptenisillale, kus mööduski terve meie sõit üle Gibraltari väina tagasi kodumandrile.
Esimese asjana tagasi Euroopas olles tegime välkvisiidi Gibraltarile, suure kalju otsa, kust juba 2004. aastal olime kauguses sinavat Aafrika mandrit imetlenud. Nüüd oli põhjust peadpööritavat vaadet nautides läita Angolast, Basilio poolt kaasa antud Cohiba sigar ning mõelda tagasi sellele, mis on olnud. Ja oli mis ta oli, ilmselt vastab tõele väide, et pikem Aafrikas viibimine toob endaga tahes-tahtmata kaasa nakatumise kummalisse pisikusse, mis käseb sinna tagasi minna….
Kahetised tunded valdavad seda postitust lugedes. Kahju, et kõik on peagi lõppemas samas hea meel, et oma plaanid valdavalt realiseerisite ja õige pea kodumaale saabute. Kindlasti on ka saabumine võimas emotsioon – pärast nii pikka eemalolekut.
Need sinised fotod ja jutt + oma kujutlusvõime annavad päris hästi edasi seda taevasoleku tunnet 🙂
Ja see pilk viimasel fotol – “I’ll be back”
On tunne nagu oleks mõnusa filmi lõputiitrid jooksma hakanud… Ja jääb lootus, et kuna film oli õnnestunud, siis ehk tehakse järgmine osa ka. Mitte alati ei ole teine osa esimesest kehvem :).
Suur tänu tööpäevahommikute rikastamise eest ja tere tulemast koju!
Üks paremini dokumenteeritud reisipäevikuid üldse, koos väga hästi kirjutatud reisipäeviku, visuaalsete kohalike muusikapaladega ja suurepäraste, kohati haruldaste, fotodega. Loodan, et sellele tuleb järg mingi korraliku reisikirjana (raamatuna, filmina). Suured tänud.
Aitäh suurepäraste reisimuljete eest läbi nende aastate. Järgmistel ränduritel on, mille poole pürgida – anda muljeid edasi niivõrd kvaliteetselt, nii sõnas, pildis, kui helis.
Viimane pilt on super, töö tehtud, vaev nähtud, sõjasaagiks hindamatud reisimuljed, tuhandetes häid kaadreid, ja veel ka üks unikaalne sigar Angoolast, mille läitmiseks paremat kohta, kui Gibraltari neljasajameetri kõrguselt avanev üliavar vaade ja hea ilma paistev Aafrika manner, on raske välja mõelda.
Nii ilusad sinised vaated! Eriti vahva on sinine tänav ja oranž kass … ja muidugi need Gibraltari vaated!
Ilus ja natuke nukker 🙂 . Aga eks iga asi saab kord läbi ja selles see võlu ju ongi! Tore, et kõik on siiani õnnelikult läinud ning õnne kodumandrile jõudmise puhul! Varsti olete kodus ning eks seegi ole tore! 🙂
Kahju muidugi , et hea lugemine otsa saab. 🙂
Jüriga ma olen täitsa nõus. Hea meelega soetaks Yhelteljel raamatu Teie seiklustest koos piltidega, nii hea oleks seda pimedatel õhtutel lugeda soe tee tass käes 🙂
Olen seda seiklusreisi jälginud algusest saati ja natuke kurb tunne on et see on läbi saamas. Aga hea meel on et jõudsite ilusti Euroopasse ja jääb üle vaid soovida Teile turvalist koju jõudmist!!
Tõepoolest pisut kummaline tunne oli seda postitud lugeda. Sarnane tunne on olnud endalgi alati kuskilt pikalt reisilt naastes, pisut kurb ja samas rahulolev. Loodan samuti, et leiate mahti üks paks raamat kokku kirjutada. Pole vähimatki kahtlust, et sellest saab praktiline reisiõpik igale matkasellile, sest olete ju terve maailma läbi käinud. Fotodest ma ei hakka rääkimagi – nendest võiks lausa eraldi albumi välja anda ja see müüks ka tuhandeid…
Respect !
Tuleb välja, et 3 aastat polegi üldse pikk aeg. Alles see oli…
Aga mis mees see Basilio siis ikka oli? Ühes maailma vaesemas riigis elab luksuslikku elu, kaatrite, villade ja värkidega ning annab Cohibasid veel kaasa ka… 🙂
Tere tulemast koju! Ja suur aitäh nende kolm aastat kestnud lugemiselamuste eest, väga vinge ettevôtmine. Ja raamatu môte on imehea!
Rebaseonu: ei ole vaja nii küüniline olla – kui lingile klikata ja veidi asjakohast teksti lugeda, siis saab teada, mis mees see Basilio (ikka) on. 😉
See oli minu elu mahukaim raamat-lugemine, võttis aega kolm aastat. Suur-suur tänu mõlemale kirjanikule ja minupoolne respect!!!
Minu poolest võiksite oma edasist elu ja mõtteid siinsamas edasi kajastada, kasvõi harvema aja tagant. Ega “reis” sellega läbi pole…
Kui saaks, paneks viis pihku!
minul tulid igatahes külmavärinad seda viimast kirja lugedes ja viimast fotot vaadates. ma loodan, et te ise ka ikka aru saate, millega hakkama olete saanud. minu sügavaim austus teile kahele. osaliselt olen samuti nagu kurb, et see kõik läbi on, sai ju sellest lahedast blogist paljudele aja jooksul nii kodune ja igapäevane elu osa. teisalt pidi see ju ükskord lõppema. ja selle üle on sellel teisel osal jälle hea meel. olite ju ikka pikalt ära. igal juhul, Margus, viimased km sõida rahulikult (see on käsk, ptüi, ptüi). tervisi siitpoolt ja nägudeni. Joel
Veider tunne, elada Teile kaasa, ilma Teid ise tundmata. Kuid südamega tunnetatud maailm ja südamest kirjutatud reisikiri on lubanud ka kirjasõna lugedes reisist osa saada. Maailma ilu ja omapära olete fotodesse püüdnud ilusama ja omapärasema kui see tegelikult on. Tänan Teid reisile võtmise eest!
Kui jaksate, tehke raamat ka – Teie reis ja Teie ise olete selle väärilised. Fotokoolituse võite ka teha:)
Ulme sinised tänavad, need jäävad mällu üsna pikaks ajaks..
Väga tore reis oli teil ikka:)
Olete ühe vägeva reisiga ja super blogiga hakkama saanud!
Tohutult head pildid on alati olnud.
Varsti saate lund ja hapukapsaid..
Soovin rahulikku tagasijõudmist !
Mitte ei tahaks, et see läbi saab.
Oleks nagu ise, kodust lahkumata, reisil käinud!
Aitäh ilusa lugemise eest!
Sinised pildid on täiega vinged.
Aga muidu võtab nõutuks küll – yhelteljel lingile klikkamine on nii käe sisse harjunud… Raamatu ostaks iga kell.
Aitäh tõeliselt ägeda blogi eest! Väga ilusad pildid ja lahe lugemine! Kadedakstegev elamus kindlasti oli see reis teil!
Tere kõigile!
Miks kurvastada?!No see ju oligi nii mõeldud ,et see trip saab neil ühel päeval läbi ja kaks väga andekat inimest on Eestis ja Eestil jälle olemas. Tuleb müts maha võtta, vinged sellid.
Mina pole kaugeltki ainuke kes seda reisikirja kirjeldab kui tõelist ilukirjandust oma parimas mõttes.
Margus ja Kariina, minul ei ole au Teid isiklikult tunda aga tänan Teid südamest nende emotsioonide eest ja turvalist euroopat.
Indrek.
Ülivõrdes kiidusõnad minugi poolt! Tundub, et raamatu valmimise korral on terve tiraaž sisuliselt juba ette ära ostetud 🙂
Toredat veeremist Teile viimasteks tuhandeteks kilomeetriteks!
Tänan toreda lugemise-võimaluse eest,millal Iklasse jõuda plaanite,tahaks teid väga tervitada!
Olen samuti Teiega siin esimesest reisipäevast kaasa rännanud ja äge reis, kahju jah, et varsti peab koju jõudma, aga Euroopa veel ju ees. Kui aga vaadata hetke asukohta ja lugeda, et alles Aafrikast tulema saite, siis on veidi nihkes. Austraalias ja mujal on see kuidagi paremini kokku läinud. Igal juhul edu kojujõudmiseks ja Euroopa lood veel ees. Nael kummi. Äge oleks kui koju jõudes korraldaksite kuskil fännidele kohtumise, et saaks kohe käega katsuda sangareid! Aga kus on nii suur ruum? EDU!
Paistab nii, et sellel nädalavahetusel võiks teil reis läbi saada. Meil on siin igati kenad sõiduilmad, nii et kui annaksite vihje, kunas Valka või Tartu Raekoja platsi saabute, siis tuleks vast niimõnigi tsikliga või muudmoodi elusast peast kohale tänu avaldama.
Jah. Olen ka kolm aastat koos teiega rännanud, rõõmustanud uute postituste üle või tundnud ärevust, kui kaua aega uut infot ei ole tulnud. Tänaseks on lõpetanud töö kurekaamera, sest kured lõunamaal. Ka Teie peagi kodus tagasi ja siia lehele pole enam nii tihti asja. Kõik on nii nagu peab, aga nukker on ikkagi. Aitäh jagatud emotsioonide eest.
Sügav kummardus Teile tehtu eest
Viimane lause annab lootust, et varsti kuuleme jälle uutest plaanidest…või? Endal ka selle blogi lugemise pisik sees juba 3 aastat ja raudselt tulen siia lehele tagasi harjumusest veel mitmeid kordi.
Teil on kindlasti see pisik arenenud selle ajaga gripiks või mõneks hullemaks monstrumiks, mis mingi aeg paneb Gessu rehve pumpama ja kodumaa tolmu jalge alt pühkima.
Tänud, ja EDU!
Ühest varasemast postitusest jäi meelde mõttekäik, et Aasia kohal on veel suur auk.
Kui teil endal millalgi see idee pikemalt läbi seeditud ja kaasaelajate tengelpungad igasugustest kriisidest elusana läbi tulnud ning toe avaldamiseks võimekamad, siis kõlaks “Vol 2. – Aasia” nagu kõige õigem asi maailmas.
Seda sisekannet sai viimasel ajal imeliku ärevusega oodatud. Ei tahtnud kohe enam iga päev postitusigi kontrollida. Ja nüüd see siis tuli ära… Imelik judin käis üle selja seda lugedes. Peaks olema sissekanne nagu iga teinegi siin eelnevatest, aga mingil põhjusel tajud ikkagi mingit kurbuste nooti. Ei saa õieti arugi, kas see noot on ka teksti kirjutatud või tuleb see lugeja seest… Kuidagi imelik on mõlda, et valmistud lahku minema tuttavatest, keda sa tegelikult tunnegi… Aga siit lugedes lohutab, et ma pole ainus:)
Minu tänu Teile, et võtsite mind kaasa oma reisile ja pidasite minuga vastu need 3 fantastiliselt põnevat aastat!:)
Reisikirjasid ja blogisid on netiavarustes väga palju, kuid Teie oma on vaieldamatult üks kirevamaid! Avastada jääb õnneks veel palju 🙂 Tahtmist tulevasteks trippideks!
Teie reisiblogi on eeskujuks ja uueks verstapostiks kõigile teistele blogijatele. Siiras, ilus, põhjalik, kvaliteetne, kõige parem mida olen seni näinud.
Kui teisendate selle blogi mingil kujul müüdavaks (eriti hea oleks raamat teksti ja piltidega + cd helifailide ja videotega) siis usun, et kõik blogi lugejad oleks järjekorras ja mina sealhulgas.
Aitäh selle elamuse eest ja turvalisi viimaseid kilomeetreid.
Et siis nö ametlik lõpp?
Kus ja kuidas kodupoole täpsemalt liigute?
Ehk saaks kuidagi veel käppa suruda kui yhelteljel olete 🙂
Ilusat lõpu veeremist,
Tago
Tänan huvitava blogi eest. Peale rebaseonu reise, kolisin siia kaasa elama ja loen aegajalt uuesti üle. Suurepärane oli. Kauaks Austria kodumaaks jääb?
Tago: päris ametlik lõpp loodetavasti pole, postituse jagu muljeid Euroopast saab ehk kunagi kokku, kui tagasi oleme ja veidi aega teha on (praegu hirmus stressirikas uhamine olnud 🙂 ).
Kuna seda on meie käest viimasel nii palju küsitud, siis hetke seisuga oskame avaldada niipalju, et Eestisse naasmine on plaanis esmaspäeval, 31. oktoobril 2011 Valga-1 piiripunkti kaudu. Kellaaeg on täpsustamisel – katsume selle info pühapäeva õhtul kuidagi siiasamasse kommentaaride alla toimetada, et kellel on kange tahtmine piiripunktis külmetada (ilmateade lubab vist ka vihma), saaks seda teha. Olgu ette öeldud, et mingit meelelahutusprogrammi ei ole planeeritud 🙂
Kahju! Iga asi ent saab otsa, ka see. Samas olen kindel, et kaks kolmandata ei jää – Rebaseonu, teie ja küll tuleb ka kolmas, kes oskab nii hästi kogetavat edasi anda, et tuled ikka ja jälle tagasi lehele ning loed üle ikka uuesti ja uuesti.
Jään ootama teie uut reisi.
See punakaskollane ja valge kass Fez’is naeb valja kui meie kassi kaksik vend. Ja, Fez oli huvitav linn. Maletame, et kaisime mitu tundi edasi tagasi. See naha koht haises kull. Oli aga varviline. Reisige siis edasi.
Aitäh TEIE reisi elamuste edasi andmise eest! Mõnus oli teie tegemistele kaasa elada! Olete minu silmis väga suure ja julge teoga hakkama saanud. Tõestanud, et kui midagi väga tahta, on absoluutselt KÕIK võimalik ja teostatav! Kui te oma reisiraamatu peaksite avaldama, olen esimeste seas, kes seda ostma tõttab! Eesti on otsitud oma nokiat- teiesuguste julgus, nutikus, ettevõtlikkus, teotahe võiks olla eeskujuks kogu maailmale. Kõike paremat teile!
Ühinen kõikide eespool kirjutajatega. Jah, teater oli võimas. Isegi siis kui me siin blogosfääris saime ainult lukuaugust piiluda.
Ka mina tuleks muljeid kuulama-vaatama kui võimalus avaneks. Või diskot . Või kaasajastatud versiooni või katkeid loost mille nimi oli ‘zen ja tsikliremont’.
Jäin veel mõtlema, et mis tundeid selline reis tekitab minusuguses tugitoolirändajas. Üks on kadedus (kuna ise ei saanud seda kõike otse kogeda), teine on paratamatus (kuna ise ei viitsiks) ja kolmas on austus (kuna ise ei suudakski).
Respect
Chapeau
ÜLITÄHTIS TEADAANNE:
KARIINA JA MARGUS JA GESSU SAABUVAD HOMME (31.10) KELLA 16.00-17.00 VAHEL VALGA PIIRIPUNKTI KAUDU TAGASI EESTISSE!
Seega kõik, kes neid pikisilmi koju on oodanud, saavad sel kellaajal neile sinna lillede ja kallistustega vastu minna. Ja Marguse jaoks võiks keegi hea inimene ka ühe habemeajamisaparaadi kaasa võtta… 😉
Ka minu siirad tänusõnad väga haarava blogi eest! Ärge seda suurepärast kirja- ja pildivaramut tõesti ainult interneti avarustesse jätke, vaid andke talle ka mõni käegakatsutavam vorm. Kui ma kirjastaja oleksin, siis oleksin Teiega juba ühendust võtnud:). Loodan, et saate vaikselt ja mõnusalt uuesti Eesti elusse sisse elada ja kui suudate ka argipäeva põnevate seiklustega kirevaks muuta on reisiaastad end kuhjaga ära tasunud;).
Millisest piiripunktist Te eestisse kavatsete siseneda. Kas Valga kesklinna omast (1 ja 2) või vanast suurest ehk 3-st mis siis Viljandi maantee otsa peal.
Tervitustega Lauri,
Valga,
Suur tänu 3.aastase elamusreisi eest! Teiega koos on pea tiir maailmale peale tehtud. Ja nauditav tiir. Fotodest pole mõtet rääkidagi, tõeliselt lummavad. Oh, kõik, kõik oli kaunis! Ja homme siis Valka vastu! Tiina-Gunnar ja BMW R 1100 GS
Biker.ee’sse ilmunu põhjal Valga-1 kaudu.
Täpsustasin – arvati, et vanast suurest 🙂
Veel mõned loetud tunnid ja üks teie suur unistus ongi teoks saanud. Üle koduläve astudes “kirjutate” selle väärika seikluse viimased read, jättes endast maha lõputud meetrid inspireerivat rehvijälge üle planeedi maa ja meeletul hulgal inspireerivaid kirjeldusi nii sõnas kui pildis. Teie julgus unistada ning teha asju südamega on andnud jõudu ja inspiratsiooni paljudele. Aitäh.
Kuidas on Tartusse jõudmisega? Ise ei jõua kuidagi selliseks kellaajaks Valka kahjuks 🙁
Tere,
Suur tänu huvitavate ja inspireerivate reisimuljete ning fotode eest.
Teie ümbermaailmareis on väga hea näide, et kõik on võimalik, kui ainult tahta.
Edu edaspidiseks!!
Tere tulemast koju!
Suurimad tänud võimaluse eest teiega koos reisida sinna kuhu endal vaid unistustes on võimalik rännata!
Minu lugupidamine.
Võtsin suure kaardi lahti koos läbitud teekonnaga, kolme aastaga on ikka muljetavaldav osa planeedist ära kaetud, kuid maailma suurimasse riiki – Venemaale pole kordagi satutud. Aga jõuab sedagi kui tekib jälle tahtmine minna. Ja küll see juba tekib 🙂
Edgar,
keda te küll ei tea, aga kes on teile need kolm aastat blogi vahendusel kaasa elanud.
Väga väga hea emotsiooni sain. Suur suur aitäh.